pühapäev, 17. september 2017

Minu esimene kord

Kulus rohkem kui veerand sajandit, kuid reedel see lõpuks esimest korda juhtus - tegin hulluse ära ning elasin üle oma senise elu esimese lennu raudkotkaga. Sihtkohaks Kuressaare, kus järgmisel päeval oli aset leidmas II Ultima Thule Maraton. Lennukiga lendamisest veel nii palju, et olin vaimselt valmistunud märksa hullemaks kogemuseks, kuid nüüd sain hoopis hamba verele ja soovin kordusetendust. Ma pigem selline inimene, kes eelistab kahe jalaga kindlalt maapinnale jääda. :D Õhkutõus oli kõige ägedam, maandumine igavavõitu ning muidugi need imelised vaated pilvepiirist kõrgemal... Ilmaga vedas. Veidike kahetsen, et tagasisõidu bussi ja praamiga otsustasin teha. Samas, eks seegi elamus omaette. Nägin kah lõpuks need kurikuulsad uued praamid ära, millest meedias hiljaaegu alles kõvasti pasundati, aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatama hakata, vaid hoopis oma järjekordsest jooksuseiklusest. Kinnitage turvavöö ja ohutut lugemist. ;)
Foto: Erakogu
Meenutusi 2016. aastast

I Ultima Thule Maraton 21,1 km 

2. koht (79 osalejat) Aeg: 1:21:41

Esmakordne Saaremaatrip läks üle ootuste hästi. Sain esimest korda sekkuda nö kõrgesse mängu. Võitja oli sel korral siiski veel liiga tugev minu jaoks. Teine poolik 6 päeva jooksul. SEB Tallinna Maratonil sain netoajaks 1:23:14. Jooksmiseks oli ilm ideaalilähedane, SEB-ga ei anna võrreldagi. Temperatuur oli oluliselt madalam ja päikese käes grillima ei pidanud. Rada vaheldusrikas, väheste sirgetega ja nõudlik - nt pehme terviseraja pinnas mõne tõusukesega. Nii poolel maal, asub raja raskeim osa - endisele prügimäele rajatud Kudjape terviseraja tõus. Tegin taktikalise jooksu. KM-tähised iga 5km tagant, mis oli harjumatu. Medal kenake ja korraldus esimese korra kohta igati OK. Kindlasti julgen seda võistlust soovitada!

Elu esimese (klaas)karika sain samuti. Autasustamist ning päeva tervikuna nautisin täiel rinnal. Ahjaa, praami peal õnnestus too auhind oma lohakuse tõttu maha kukutada ja see murdus pooleks. Õnneks superliimiga sai see hiljem kokku lapitud ning kodus nähtavale kohale eksponeeritud. Välimus sai küll oluliselt kannatada, kuid vähemalt nüüd on trofeel oma lugu, mida huvilistele jagada.



Oluline taktikaline eelis sai määravaks
Foto: Erakogu
Eelmisel nädalavahetusel läbisin esmalt 10 kilomeetrit SEB Sügisjooksu raames 34:55-ga ja päev hiljem aitasin sõbral esmakordselt poolmaratonis alistada 90 minuti piiri. Tänasele poolmaratonile eelnevatel päevadel eeskätt taastusin ja puhkasin, vaid neljapäeval tegin peaaegu 10-kilomeetrise rahuliku treeningjooksu.

Võrreldes Järvakandi Igamehe Maratoniga olid II Ultima Thule Maratoni stardihetkel valitsemas jooksmiseks ideaalilähedased olud, eeskätt temperatuuri silmas pidades, tugevapoolne vastutuul ja vihmasadu oli pigem segavaks teguriks, kuigi peab tõdema, et mulle üldiselt taolised veidike ekstreemsemad tingimused sobivad, sest need toovadki võistlejates esile nende tõelise sisu. Vähemalt minu puhul on nii. Kui veel kompotile juurde lisada pehme pinnasega vesised rajalõigud ja paras ports tõuse, siis saamegi ühe igati vahva mõõduvõtu. Tänane võistlus tõestas, et maastikujooksud on minu leib. Kusjuures, mul sisetunne ei eksinud ning eeldasingi taolisi olusid, seega sain väga suure strateegilise eelise konkurentide ees, kuna panin jalga Icebug ACCELERITAS OCR maastikusjookusjalanõud, mis tegid jooksmise väga nauditavaks. Polnud libe, haarduvus super, seega sai keskenduda põhilisele. Asfaldilgi kannatas nendega täitsa okeilt joosta. Mõnel teisel nii hästi ei läinud.
Foto: Erakogu
Mulle tehti küll üsna põhjalik stardieelne briifing seoses tugevamate võhmameestega, kuid ma ei lasknud sel informatsioonil end eriti häirida, sest plaanisin keskenduda eeskätt enda sooritusele. Eesmärgiks ideaalis poolmaratonis alistada "maagiline" 80 minuti piir, mis mul juba mõnda aega mõtteis olnud on. Kui see peaks ebaõnnestuma, siis uue isikliku rekordi oleks tahtnud ikka kirja saada. Ehk siis, teoreetiliselt kavatsesin läbida kilomeetreid 3:50-ga või veidi kiiremini. Kuidas aga praktika möödus, saategi nüüd täpsemalt lugeda. :)
Foto: Erakogu
Teadsin, et võrreldes aastataguse ajaga oli trass uuenenud, kuid üldjoontes siiski enam-vähem sama. Stardipaugu kõlades ma kohe päris jooksjaterivi etteotsa ei trüginud, vaid jälgisin mõnda aega, mida eeldatavad konkurendid teevad. Alustati kiiresti ja minu esialgne plaan läks kohe vett vedama, sest ei tahtnud nii distantsi alguses maha jääda. Võtsin riski. Õnneks uljas tempo peagi rauges, ju siis tuli mõistus pähe tagasi mõnel. :)

Esimestel kilomeetritel oli mul nii hea minek, et julgesin lausa rajal juttu ajada ja muljetada. Tagantjärgi tarkusena muidugi rumal tegu, sest milleks mõttetult väärtuslikku energiat raisata. Kui läbitud oli ligikaudu 1/3 distantsist, umbes seal Kudjape terviseraja killertõusu kandis, suutsin lähimate jälitajatega sisse rebida väikese vahe, mida tasapisi kasvatama asusin. Muidugi, oleksin võinud ka grupis passida või kellegagi koostööd teha, kuid mul oli ambitsioon suurem ja ei viitsinud molutada. Mis mul ikka kaotada oli, kui kusutun ära, siis kustun. Eks vastutuult andis ikka üksinda murda, kuid mul oli lihtsalt selline power sees ja tundsin, et siit on tulemas midagi suurt. Vaim oli tugev, motivatsioon laes, organism alt ei vedanud. Mida lähemale tuli finiš, seda rohkem lisajõudu sain. Eks liidrikoht andis samuti kiirust juurde. Ulme. Tegelikult peaks ju hoopis vastupidi olema, noh, et lõpus ikka sured, mitte ei naudi jooksmist. :D

2017. aasta jooksuhooaja seitsmes esikoht saigi reaalsuseks! Aeg nii võimas, minusuguse harrastaja kohta muidugi, kui 1:17:49, mis tähendas kindlat seljavõitu. Olgu, konkurents polnud just kõige tugevam jne, kuid ega mina selles ju süüdi pole. See ei kahanda minu võidu väärtust. Ise sean tänase triumfi seitsme esikoha võrdluses poodiumi kõrgemaile astmele. Mulle pole vist praegusekski kohale jõudnud, kui suure eneseületusega hakkama suutsin saada. Uskumatu! Ma teadsin, et olen 1:20 alistamiseks oma praeguse vormi juures suuteline, kuid sellist purakat küll ei osanud oodata. Pean vist endasse rohkem uskuma. :) Kusjuures, jätkuvalt tunnen, et olen ka vähemalt mõne minuti võrra kiiremaks jooksuks võimeline, seega kõik on võimalik. Peab vist ambitsioonikamaid eesmärke edaspidi seadma... Aga jah, kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis areng on olnud üle ootuste kiire, mis natuke hirmutab, samas tekitab hasarti. Eks aeg annab aru, kas ja kunas sein lõpuks ette tuleb. Lõpuks ju peab???
Läheb degusteerimiseks. 20-eurone Rademari kinkekaart anti kah. Foto: Erakogu
Sel korral jäi klaaskarikas terveks... Foto: Erakogu


Tänased kilomeetriajad:

1. 3:42,5
2. 3:40,3
3. 3:43,2
4. 3:45,4
5. 3:52,2
6. 4:06,4
7. 3:55,5
8. 3:47,6
9. 3:41,6
10. 3:41,8
11. 3:43,4
12. 3:33,5
13. 3:41,1
14. 3:54,4
15. 3:37,6
16. 3:34,6
17. 3:38.4
18. 3:40,1
19. 3:28,9
20. 3:28,0
21. 3:33,7

Ebareaalne, kuidas ma viimastel kilomeetritel suutsin sellist kiirust veel näidata...

Artikkel 1
Artikkel 2

Tambet Allik / Meie Maa fotokaadreid (täielik galerii leitav SIIT!):
Väike fotolavastus...

 
Kristina Mägi / Visit Saaremaa fotojäädvustusi (mahukam galerii SIIN!):
 
Raja raskeimat tõusu alistamas.
Heh, meenub, et mingi aeg suutsin jalgratturitest isegi mööda joosta. :)
Täitsa ilus samm...
Viimane ponnistus...

Võidukas hüpe!
Ehe emotsioon.


Veits väsitas tegelikult küll. :D

Põhjanaabriga muljetamas, fotograafid ümberringi. :D
Irina Mägi / Saarte Hääle (LINK):
Sooja kah rahus ei lasta teha. :D

Täielik keskendumine.

Tänase võidu ja eneseületuse pühendan Sulle, kallis Anete. Oled andnud mulle täiesti uue hingamise! ;)

2 kommentaari:

  1. Aplaus! Nagu totaalne staar piltidel, hea töö! :)

    VastaKustuta
  2. Oh ei, ma pole miski staar. Lihtne inimene tglt. :D

    VastaKustuta