pühapäev, 6. august 2017

Kikilips teeb mehe šikiks... ;)

Mis mõttes vale riietus? :D Foto: Heiki Rebane
Pean ennast võrdlemisi tavaliseks, võib-olla isegi kohati igavaks, pigem tagasihoidlikuks ja lihtsaks inimeseks, kes elab vaikselt oma rutiinset elu, nii hästi kui oskab. Liigne tähelepanu pole mulle kunagi meeldinud ja rambivalguses kaua viibida ei soovi, kui üldse. Siiski, aeg-ajalt tõstab edevuseuss kisa ning nõuab söögipoolist. Toidukorra kugistas too elukas alla Lähte Vägilase jooksul.

Kuna paar tugevat pingutust kahel järjestikkusel päeval taolisel spordialal, nagu seda on takistustega maastikujooks, poleks just eriti mõistlik ettevõtmine, eeskätt silmas pidades väsimusest, hooletusest, tähelepanematusest jms tekkida võivaid võimalikke traumasid ning vigastusi, siis otsustasin, erinevalt eilsest, minna tänast OCR-võistlust rahulikus tempos läbima. Nimetagem seda siis taastavaks lõdvestusjooksuks. Selleks, et ikka kõigile selge oleks, et sel korral pingutama ja võistlema ei tulnud, otsustasin osaleda kostümeeritult. Taaskord linnuke kirjas, pluss ma polnud varem Lähtet külastanud. Win-win. Meenub Vägilase jooksu Tartu etapi seik (osalesin ka Narva osavõistlusel), kus raja äärest avaldati imestust, et miks ma lonkima tulin. Seetõttu saigi tavapärane sportlik riietus asendatud kikilipsu, valge triiksärgi ja viigipükstega. Noh, et oleks arusaadav, et tulin "pulli tegema". Jalga panin siiski CEP-i spordisokid ja ICEBUGi maastikujooksujalatsid, et jalaväänamise tõenäosus nullilähedaseks viia. Esmakordselt katsetasin taolisel võistlusel ka hea haarduvusega Tamrexi ehituskindaid, mille Heiki mulle kinkis. Etteruttavalt võib öelda, et käekatted tegid oma töö perfektselt ära. OCR Estonia logoga peapael pähe ja tumedaklaasilised prillid ette. Nägin välja kui kelner, puudus vaid kandik. Pidu võis alata! :D
Märkasite teisigi hullumajakandidaate? :) Foto: Minu liikumisbogi
Teisi dressing code`iga rängalt eksinud inimesi ei silmanud, kuigi üldjuhul ikka mõni hull satub sellistele üritustele, kes hallist massist eristuda julgeb. Väidetavalt mõni kaaspatsient oli koos minuga siiski ringi silkamas. Ühesõnaga, nii mõnigi vahtis/vaatas mind muigelsui ja teiste pilke oli peaaegu võimatu vältida. Mis teha, tuli ära kannatada! Ise ma selle reha otsa astusin ja julgustüki ette võtsin, nüüd vaja kokkuvaaritatud supp kuidagi ära lürpida. :D Vähemalt, loodetavasti, suutsin tuua paljude päeva törtsukese positiivsust ja huumorit. Ega alati ei peagi muudkui mööda joont käima ja ülitõsine ning konservatiivne jne olema. Nalja peab saama!

Kuulusin taaskord OCR Estonia võistkonda, kus lisaks minule KarmenHeiki ja Heimar. Kaks viimast läksid võistlema, mina koos Karmeniga päeva nautima.
Rajakaart. Foto: Seiklushunt FB
Ei hakka teie väärtuslikku vaba aega pika võistlusraporti kirjapanekuga raiskama. Niikuinii toda kuivavõitu teksti keegi lugeda ei viitsi. Lühidalt öeldes - ligi 8,5 km võistlustrassilt avanenud vaated olid ülikaunid, reljeef "mägine" (tõusumeetreid kokku üle 200), takistusi paras ports (uuri ülalolevalt pildilt). Kui peaks Vägilase jooksusarja kolm etappi paremusjärjestusse sättima, siis kindel esikoht kuuluks just Lähtele, järgneksid Narva ja Tartu.
Karmeni topeltgarantii! (Öelda-lugeda Tujurikkuja "Jaani ja Marko Telepood" videost kuulduva jämeda mehehäälega). :D Foto: Minu liikumisblogi
Ükski takistus mulle erilisi raskusi ei valmistanud, kuigi mitte just kõige sportlikuma riietuse tõttu, olin sunnitud mõnel korral siiski veidike rohkem pusima. Õnneks karistusringi(de)le minema ei pidanud. Meelepärased olid erinevad ronimisülesanded (redelid, rõngad, planksein, kolmnurk), aga mis siin imestada, ma ju ahv kah. Veetakistused (palgid/tellingud vees jms) pakkusid vajalikku jahutust ja värskendust, suurema sopakihigi sai maha loputatud. Enim meeldis too liumägi, kust pea ees alla lasin, otsejoones järvevette. Vot see oli äge! Üldiselt, mõnus vaheldusrikas ja mitmekülgne rada. Ulatasin loetud kordadel oma abikäe, kui Karmen või keegi teine naissoost isik abistamist vajas/soovis. Kiiret ju polnud.
Triiksärk tundub kuidagi kahtlaselt valge olevat... Käisin ikka rajal mudas hullamas või mitte? Foto: Heiki Rebane
Tehtud! Foto: Minu liikumisblogi
Kilomeetrid möödusid kuidagi liiga kiiresti, oleks vabalt võinud veel teisele-kolmandalegi ringile minna. Ahjaa, püksid-särk lõhki ei kärisenudki, suuresti seetõttu, et väga äkilisi liigutusi ma ei julgenud teha. Nii igaks juhuks. :D Sarnaselt Narva etapiga, kus loosiauhinnaks õnnestus võita kuus Värska klaasi, ei unustanud Fortuuna mind selgi korral ära. Nüüd tõmmati loosirattast sületäis Peipsi kurke ja kuuspakk Värska vett klaaspudelites. Egas midagi, uuel aastal jälle, kuid siis juba võistlema.

Esikohad üldparemusjärjestuses kuulusid Sander Linnusele ja Kristel Sibulale.

Koos lastejooksudega tuli kokku üle 350 osaleja.

Lähte Vägilase jooks oli tänavu ka järgmise aasta Euroopa Meistrivõistluste üheks kvalifikatsiooni võistlusteks. Võistluse viis kiireimat said õiguse startida 2018.a. EM-il eliidi klassis, õiguse startida tiitlivõistlustel võitsid iga vanuseklassi 15 kiireimat.

Karmeni muljeid saate lugeda SIIT!
Heiki kirjatükk.
---

Tuleval töönädalal teen veel 3-4 kergemat trenni, sest ega enne laupäevast kauaoodatud tähtsat poolmaratoni enam vormi paremaks ei jõua niikuinii timmida. Rumalate otsustega saab aga kuhjaga kahju teha...

5 kommentaari:

  1. Appi kuidas ma topeltgarantii nalja peale naersin. Kuhu viirastus moonipõllust jäi? :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Enam pole seal mingit moonipõldu! :D

      Kustuta
  2. Se oli selle pika autosõidu tulemus, kui tänu laupäevasele jooksule jalad veel pisut kanged olid ja autosõiduga said need veel kangemad, siis tundusid eemalt parkla juurest vaadatuna kui punased moonid.. Ning võistluse käigus sealt mööda joostes terendas kui üks suur värske kapsa lõhn.. Mille Mardo pärast rabarberiks ristis.. et saagi siis aru, mis mul selle silmanägemise ja ninaga lahti on.. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ikka on naljakas, sest ise vaatasin ka, et oi ilusad punased moonid. :D

      Kustuta
    2. Sellisel juhul on se vist varajaste ärkajate sündroom, mis tekitab kaugusesse väikese miraaži ehk loob sulle pealtnäha sarnastes värvides oleva kujutelma, kuid tegelikult on hoopis midagi muud. Hea, et autoga rooli keerates sellist viirastust vastu ei tulnud.. :D

      Kustuta