Olles juba üle kahe aasta regulaarselt (omal käel) jooksmisega tegelenud, siis sündmuste nö loogiline jätk pani mind ka mõnda konkreetset jooksublogi jälgima. Ja ütleme nii, et häid-huvitavaid-värvikaid jooksublogisid on meil mitmeid. Lausa lust on mõne autori sissekandeid lugeda-oodata (loe: neelata). Mõni kohe oskab kirjutada. (Nimekirja minu poolt jälgitavatest blogidest leiate parempoolsest leheosast. Äkki leiate ka enda jaoks midagi meelepärast?) Eriti meeldivad mulle kirevad detailirohked võistluste kokkuvõtted ning eneseanalüüsid. Inimpsühholoogia on mind alati huvitanud niikuinii, seega win-win olukord.
Miks aga mina tegin blogimisega algust? Hmm, noh, päris ühtset põhjust selleks vast polegi, kui vast see, et tunnen-tundsin, et oleks praegusel eluperioodil vaja oma mõtteid veidike korrastada. Eks eneseväljendusoskust võiks samuti veidike lihvida (parasiitsõnad, kordused jms), milleks blogimine sobib nagu rusikas silmaauku. Kirjutamine on mulle alati meeldinud. Samas, eks kunagi hiljem on ka hea jälgida, kas ning kuidas areng toimus ning end paremini analüüsida ja vajadusel viia sisse teatud korrektuurid nt treeningprotsessis vms. Tähelepanuvajadust mul olla ei tohiks, KUI, siis võib-olla ainult tibake. Pigem olen selline inimene, kellele meeldib pigem tahaplaanile hoida ning liigsest tähelepanust hoidun, kui vähegi võimalik. Nö hall kardinal. Vaevalt et mu blogi nüüd mingid ülisuured massid jälgima satuvad ja ega see polegi ettevõtmise põhimotiiviks, nagu juba eelpool olevast tekstist vast ka selgus. Aga kui tänu minu kirjatükkidele leiab keegi tee tervislikemate eluviiside, mitte ilmtingimata just jooksu, juurde, siis on juba mission complited!
Rohkem ei tahtnudki teiega hetkel midagi jagada.
Side lõpp!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar