kolmapäev, 22. november 2017

Superministeeriumi vallatud trepid

14 korrust puhast liikumisrõõmu. :D Foto: Erakogu
Kui veel alles hiljaaegu levisid kuuldused trepijooksu varjusurmast, siis õnneks nii ei läinud, sest mitte kõik aktiivsed kodanikud pole Maarjamaalt väljamaale pagenud. Edendatakse jätkuvalt ka kohalikku elu ning seda hingestatult.

Trepijooksu avastasin enda jaoks käesoleva aasta alguses. Spetsiaalset trenni küll väga ei tee, kuid mulle meeldib treppidel joosta. Traditsioonilistest jooksuvõistlustest märksa teistsugusem elamus ja kogemus. Kusjuures, siinkohal oluline vahemärkus, need kes tugevad nii-öelda tavajooksus, ei pruugi seda olla trepijooksus. Nimelt, treppidel töötavad mitmed sellised lihased, mis näiteks mööda kergliiklusteed joostes rakendust ei leia või kui siis ainult vähesel määral. Ise julgeksin trepijooksu soovitada näiteks jalgratturitele, sõudjatele/aerutajatele või jõusaalihuntidele. Proovige. Mõnus vaheldus.

Trepijooksude seniseks pikaaegseks eestvedajaks oli Valdo Jahilo, kes nüüd teatepulga üle andis. Korraldustöö võttis enda kanda Rauno Tiits, kes hetkel Eesti parim trepijooksja. Etteruttavalt võib öelda, et hooaja avalöögi võib kordaläinuks lugeda ja korralduslik pool oli kõrgetasemeline ja kvaliteetne.

Avaetapp toimus uhiuues Superministeeriumis, mis erinevates meediakanalites palju kõlapinda saanud. 46 osalejat ootas ees 14 korrust, sprindietapp, mida tuli läbida kahel korral. Kahe katse parim resultaat läks kirja. Selline kiire sutsakas. Parimate ajad alla ühe minuti. :)

Avakatse läks mul lörri. Kütsin end liigselt üles ja seetõttu kannatas keskendumisvõime. Tehnika lagunes, hea jooksurütm kadus. Tempo rauges. Ühesõnaga, ebaõnnestusin. Tahtmine oli liiga suur. Ajaks 1:01.

Enne teist üritust puhkasin ligi pool tunnikest. Etteaste oli juba lootustandvam. Siiski, varu jäi sisse. Aeg paar sekundit parem - 59 sekundit. Sekund läks pelgalt juba seetõttu raisku, et ma ei suutnud SI-kiipi esimese korraga õigesse auku sutsata, mis fikseeriks tulemuse. Ei teagi, kas põhjuseks see, et sel korral panin kiibi parema käe nimetissõrme külge. Igatahes, nii lühikesel distantsil saavadki taolised pisiasjad määravaks. Iga sekund on kullahinnaga. Kipun arvama, et mulle on mokkamööda pigem sellised trepijooksuetapid, kus korruseid ja kordusi rohkem ehk mida enam vaja kannatada, seda parem.

Lõpuks jäingi kuuendaks. Esikohale kaotust kuus sekundit, aga poodiumikoht jäi vaid kolme sekundi kaugusele. Polnud minu päev lihtsalt. Oli üks väga tihe rebimine. Täpsemalt loe SIIT!

Lisaks 20.11 toimunud trepijooksule on mu jooksusussid lähikontakti astunud veel Radisson Blu Sky, Radisson Blu Hotel Olümpia, Swissoteli ja Tallinna Teletorni (viide 1viide 2) treppidega.

Trepijooksuhooaeg jätkub juba 16. detsembril Fahle majas, kus mul endal kahjuks ebasobiva (varajase) kellaaja tõttu osaleda pole võimalik. Tööpäev... Blogi eelmisest sissekandest leiate huvi korral detailsema trepijooksude võistluskalendri koos vastavate viidetega.
 
Fotod: 3x Erkki Viljarand
Trepist üles!

kolmapäev, 15. november 2017

Tulge treppidele jooksma!

Foto: Tallinna Tõusujooksusari FB
Siinkohal jagan üleskutset:

Hea spordisõber!

Kutsume Sind osa võtma sügis-talvise hooaja trepijooksudest.

Kalender:
20.11.2017 - Ministeeriumide ühishoone trepijooks
16.12.2017 - Fahle maja trepijooks
13.01.2018 - Olümpia topeltsprint
12.02.2018 - Radissoni paarisjooks
28.02.2018 - Teletorni trepimaraton
01.04.2018 - Teletorni trepijooks 


Kahe esimese etapiga selguvad parimad trepisprinterid.
Jaanuaris saab alguse taas Eesti trepijooksu karikasari, mille esimeseks etapiks Olümpia topeltsprint, mis saab olema maailmakarikasarja regionaalse tähtsusega võistlus. Uuendusena lisame karikasarja meeskondade arvestuse, kus tiimis võib olla kuni 5 liiget, kellest 3 parima tulemused lähevad jooksvalt arvesse.

Jooksev info: Trepijooks.ee ja Tallinna Tõusujooksusari FB

Võta sõber kaasa ja kohtumiseni treppidel! :)


Trepijooks - vaese mehe Alpilaager. :)

pühapäev, 12. november 2017

Mind on märgatud!

Foto: Erakogu
Tänasel pilvisel ja vihmasel hallivõitu Isadepäeval anti kell 12 start järjekorras juba 36. Rapla Talvejooksule. Põhidistantsiks 5 km meestele ja paar tuhat meetrit lühem võistlusmaa naistele. Ajavõtt toimus käsitsi.
Rajaskeem. Foto: Raplajooksuklubi.ee
Tollel mu sünnilinnas toimunud jooksuvõistlusel olin seni osalenud vaid korra - 2015. aastal, mil olin lõpetamas oma esimest hooaega harrastusjooksjana. 14 osaleja seas sain siis ajaga 18:30,4 viienda koha.

Tõsine plaan oli ka eelmisel aastal Raplas joosta, kuid päev varem ehk 19. novembril, olles lõpetanud Tartu Novembrijooksu 5 km pikkuse jooksu, saades kirja uue isikliku rekordi 17:23,4 (11. positsioon 316 lõpetaja hulgas), sain teada, et mu kalli ema maine teekond oli saanud oma ootamatu lõpu, sest Looja otsustas ta enda juurde kutsuda... Ilmselgelt oli tol emotsionaalselt ülimalt raskel perioodil, mil kaua mustas augus viibisin, kust heade inimeste abil õnnestus tasapisi lõpuks väljuda, sport viimane, millele mõtlesin. Siiski, peab tõdema, et jooksmine suutis veidi leinaperioodi leevendust tuua ja kiiremini valusast saatuse tagasilöögist toibuda. Taastumine muidugi jätkuvalt kestab.

Rasva veel jagub

Tänasele stardile läksin vastu täielikus teadmatuses. Trenni pole ma viimasel ajal põhimõtteliselt teinudki, ainult võistelnud ning taastunud ning puhanud. Hetkevorm oli suur küsimärk. Lõppaega ei osanud samuti prognoosida. Teadsin vaid seda, et tegemist on mu enda jaoks nö tugeva kontrolljooksuga, kus oli plaan maksimaalselt pingutada ja anda endast parim.

Neljapäeval võtsin ühendust Rapla Talvejooksu peakorraldaja Erik Horniga, kes soovis minuga pisut vestelda. Selgus, et Rapla Jooksuklubil, mille mitme liikmega olen juba põgusalt tutvust teinud ja kellega täna ka üheskoos sooja tegin, on tõsine huvi mind enda koosseisu värvata. Täna andsingi oma jaatava vastuse. Rõõm on tõdeda, et mu tegemisi on märgatud ning minus nähakse potentsiaali.

Ütleme nii, et too pakkumine tuli väga õigel ajal, sest mind oli vaevamas motivatsioonipuudus. Hooaeg oli üle ootuste edukas, meeletu areng jätkus. Tekkis küsimus, et kuidas ja kas üldse oma jooksjakarjääri jätkata. Jah, ka lõpetamismõtted käisid peast läbi, kuid tundub, et saatusel on minuga hoopis teised plaanid.

Seni olen treeninud nö omaenese tarkusest. Treenerit, ega konkreetset treeningplaani pole mul kunagi olnud. Olengi lähtunud enesetundest ja kainest mõistusest ning proovinud tervet protsessi võimalikult palju nautida. Iseõppija, kes enda peal inimkatseid tegi. :)

Omal käel olen saavutanud ca 3 aastaga juba päris arvestatava taseme (10 km isiklik rekord 34:34,6 ; poolmaratoni parim aeg 1:17:49), mida paljud isegi juhendajaga süstemaatiliselt koostööd tehes pole suutnud. Ise küll sisimas usun ja tunnen, et mul on teoreetiliselt nii mõneski aspektis veel piisavalt arenguruumi. Jooksumaht pigem tagasihoidlik, ÜKEt ei tee, lõigutrenne ei praktiseeri jne. Kindlasti saaks ka jooksutehnikat lihvida, varu ka toitumises ja piisavas uneajas. Ühesõnaga, potentsiaali peaks minus vast leiduma, iseasi, kas see ka realiseerida õnnestub, sest nii nagu elus, pole ka spordis garantiisid. Siiski, olen väga optimistlikult meelestatud ning ootan edukat ja produktiivset koostööd nii treeneri(te) kui ka klubiliikmetega. Konkurents mulle meeldib. Loodetavasti õnnestub meil üheskoos kohalikul jooksumaastikul midagi vägevat korda saata. Tööd ma ei karda, peaks ka tervis märkimisväärsele koormusetõusule vastu. Mina olen uueks väljakutseks igatahes valmis!

Võistluskeskus asus aegunäinud Okta Centrumis. Tingimused olid küll võrdlemisi askeetlikud, kuid kõik esmavajalik oli korraldajate poolt tagatud. Arvestades seda, et osalustasu oli vaid kuus eurot, siis nurisemiseks ega virisemiseks põhjust kindlasti pole. Riideid sai vahetada, WC-d olemas, valvega pakihoid, pesemisvõimalus. Lisaks rikkalik auhinnalaud, vilkuritega politseiauto rada julgestamas, igale osalejale pudel vett ja väike maius enne starti ja hiljem soe taastusjook. Sujuv korraldus. Hästi tähistatud jooksutrass ja kiirepoolne rada. Ole ainult mees (või naine) ja jookse!

Meeldis, et kohale tulid paljud väledad võhmamehed. Tase oli üllatavalt kõrge, mis igati positiivne nähtus. Sel korral oma etteastet pikemalt lahkama ei hakka. Jälle õnnestus püss paukuma saada ja 21. mail võidukal Saku Kevadjooksul soolojooksuga püstitatud senise rekordaja 16:55,2 purustasin rohkem kui poole minutiga! Uskumatu! 5 km uueks isiklikuks rekordiks mul alates tänasest 16:23,73. Üldkokkuvõttes tähendas see kolmandat kohta. Esikoht Enari Tõnströmile (16:10,23). Teise koha omanikuks Kevin Väljaots (16:21,68). Täpsemalt loe SIIT!
Foto: Jooksja.ee
Inimvõimetel pole piire!

kolmapäev, 1. november 2017

Viinakuu ülestähendusi

Eile lõppes oktoobrikuu, mis minu jaoks tähendab ühtlasi ka seda, et jooksuhooaeg sai oma ametliku lõpu. Muidugi, see ei tähenda nüüd seda, et ma aasta viimastel kuudel üldse ei võistleks. Teen seda, kuid enam mitte nii suure intensiivsusega, ammugi siis sagedusega. Kõigi eelduste kohaselt hakkangi edaspidi oluliselt vähem jooksuüritustest osa võtma, starte hoolikamalt valima, ning keskendun senisest rohkem treeningutele. Tõmmeldud juba küll!

Just piilusin kalendrisse ja hetkeseisu järgi panen sel aastal veel vaid paaril korral võistlusnumbri rinda - 12.11 Rapla Talvejooks (5 km) ja 17.12 Vana-aasta jooks (8,4 km). Kusjuures, siinkohal ei välistaks täielikult, et mõni mõõduvõtt nimekirja ei lisandu. Küllap aeg annab arutust, nagu ikka.

Sarnaselt eelmisele kuule, mul oktoobriski jooksukilomeetreid eriti ei kogunenud - ainult 156,5. Oktoober 2016 - 181,1 km.  10 kalendrikuu kogusummaks 1454,6 kilomeetrit. Trennigi tegin minimaalselt, põhirõhk kulus taastumisele. Häbi lausa tunnistada. :)

Viljandi Linnajooksul oli taaskord tükk tegemist, et kurikuulsal Pika tänava tapjatõusul okserefleksi vältida. Jube! :D

Järgnes maratonidebüüt Eesti ilusaima ja raskeima rajaga Maastiku Maratonil.

Teist aastat järjest väisasin Saaremaa Kolme Päeva Jooksu, kus maratonidistants tuli läbida kolme päevaga. Napid neli päeva maratonist möödas, suutsin 10 km maanteejooksus kirja saada sellise tubli aja, nagu seda on 34:56,7, mis vaid 22,1 sekundit kehvem, kui mu praeguseni kehtiv isiklik tippmark. Teisel päeval kulus 16,195 km läbimiseks 59:30,5. Viimasel päeval läbisin 195 meetrit lühema võistlusmaa ajaga 1:00:09,4. Ehk siis, kolme päeva koguajaks 2:34:36,5, mis 571 tuuri lõpetaja seas andis soliidse 23. lõppkoha.

Kuule pani hullumeelse punkti, täis kuhjaga eneseületusi, Võimatu10 - takistustega maastikujooks, kus startida võisid vaid meessoost isikud. Muuseas tuli ujuda jäätunud tiikides ja karata järvevette Kääriku hüppetornist. Salamisi lootsin küll esikohta, kuid pidin leppima üldparemusjärjestuse kolmanda kohaga. Polnud lihtsalt minu päev, aga äge kogemus ja mälestused jäävad. On, mida kunagi huvilistele vanaduspõlves pajatada. :D

teisipäev, 31. oktoober 2017

!!! NAISTELE KEELATUD !!!

Foto: Firmasport FB
Ei teagi nüüd, kas peaks tänama meite võrdõigusvolinikku või mitte, kuid lõpuks said mehedki täitsa oma rahvajooksu, kuhu naistel asja pole. Teatavasti on naistel juba ammu olemas oma jooksupidu Maijooksu näol, mis käesoleval aastal tähistas oma 30. toimumiskorda, pannes üheskoos liikuma tuhandeid "õrnema soo esindajaid". Ainult meesvõistlejatele mõeldud Võimatu10 täitis Eesti spordimaastikul järjekordse tühimiku.

Foto: Firmasport FB
Maarjamaad on 2017. aastal tabanud suur takistustega maastikujooksude (OCR) buum. Võimatu10, mis tituleeritud kui raskeim 10 km takistusjooks meestele, oli 12. taoliseks jooksuürituseks käesoleva aastanumbri sees.

Üldjuhul korraldatakse selliseid mõõduvõtte suveperioodil, kuid Võimatu10 toimus 29. oktoobril ehk hilissügisel, mis lisas võistlusele täiesti uue dimensiooni, sest 24 tehisliku või loodusliku takistuse hulgas leidus ka kolm sellist, kus pidi karsumdi vette hüppama ning veidike talisuplust harrastama. Seega ei tasu imestada, et 126-st registreerunud mehest julges starti lõpuks tulla vaid 79, kellest 13 finišisse ei jõudnudki, sest katkestati...

Võistluseelne treeninglaager Heteromeeste Varjupaigas
Laupäeva õhtul jõudsime naiste eest maapakku Pühajärve ja sajanditevanuse sõjatamme vahetus läheduses asuvasse ööbimispaika. Ega molutada pikalt ei lastudki, sest otsustasime kamraadiga õhtupimeduses Pühajärvele ringi peale teha. Mõnus vaheldus tavapärastele treeningutele. Nii heas seltskonnas möödusid kilomeetrid lennates ja soojendusjooks järgmise päeva hullusele oligi tehtud. Tavaliselt treenin uhkes üksinduses. Omaette kogemus oli järvetiiru tegemine rahulikus tempos, mis lubas ümbrust ja rada märksa rohkem nautida. Muidugi nii palju kui silm hämaras seletas. Võrdluseks, senised kolm ringi olen kirja saanud Pühajärve jooksu raames, mis lühidalt öeldes tähendab põrgukuumuses kannatamist. Viisakalt öeldes. :D

Väike saunatuur, mis sisaldas endas muuhulgas ka karastavaid tiigikülastusi ning nüüd jäi üle tegeleda veel viimase peenhäälestusega, sest vaim oli vaja valmis panna...

Võistlushommikul ärkasime prognoositust varem. Egas midagi, vajalikud protseduurid tehtud, pakkisime oma varanduse kokku ning asusime Otepää suurimaid vaatamisväärsusi uudistama. Kamraadid, kellest kumbki Võimatu10 ei osalenud, proovisid mind jätkuvalt ümber veenda erinevate ahvatlustega, kuid suutsin üles näidata kindlameelsust ja oma osalemisotsust ei muutnud. Kuigi, tõsi, korraks tekkis tibatilluke kahtluseuss, et kas ikka olen täie mõistuse juures, et plaanin taolisest hullumeelsusest osa võtta. Paljude arvates pigem kindel Jämejala või muu sarnase asutuse kandidaat. Samas, mulle ongi viimasel ajal ekstreemsused ja väljakutsed meeldima hakanud ning sedagi tean juba ammu, et ega ma eriti normaalne inimene ikka ei ole. :)
Foto: Firmasport FB
Lõpuks jõudsime omadega Käärikule. Sealse spordikeskuse suusastaadionilt, kust ka eraldistardid anti, võistlussärk lunastatud ning omavastutuse kinnitusvorm allkirjastatud, suundusime rajaluurele. Põhirõhk veetakistustel. Ütleme nii, et pooleldi jäätunud tiigikesed, kus ka jäätükid sees hulpimas, polnud just kõige kutsuvamad ega ahvatlevad. Vabatahtlikult ükski terve mõistuse juures olev inimeseloom taolisse kohta suplema ei kipu. Eriti nappide plusskraadide ja kohatise vihmasajuga. Vähemalt tuult polnud. Päeva naelaks oli kindlasti Kääriku järve hüppetorn, millelt tuli vette hüpata. Enne starti käisin seda niisama uudistamas. Alla tulles libastusin ja kukkusin. Õnneks haiget väga ei saanud, sest oskasin õigesti maanduda. Siiski, enesekindlust lisav hea enne see polnud...

Partei ja valitsus loodavad su peale!

Üheks tähtsaks küsimuseks oli riietus. Mina otsustasin, lähtuvalt varasemast kogemusest, võimalikult napi ja liibuva variandi kasuks, kuid leidus ka neid, kes piltlikult öeldes pool kappi endale selga toppinud. Arvan, et too variant, mille valisin, oli parem, sest imas endasse vähem vett. Kuna pingutasin, siis külm samuti ei hakanud.

Mida ma polnud seni jooksuvõistlustel kogeda saanud, oli eraldistart. Tegemist on üliharva nähtusega, üldjuhul antakse ühisstart. Kohe meenusid Andrus Veerpalu vägiteod 15 km eraldistartidega klassikasõitudelt, mis ühisstartidest palju-palju põnevamad. Eraldistart tähendab ühtlasi ka seda, et rajal end kordagi lõdvaks lasta ei saa, sest eeldatavate konkurentide esitusest puudub ülevaade. Peab pidevalt end takka sundima, pingutama. Ei saa lihtsalt grupis tiksuda, et siis hiljem, lõpu eel, võimsa spurdiga konkurente edestada. Päris põnev formaat tegelikult, kuigi harjumatu.

Esimene julge pääses rajale kell 11, viimane veidi peale keskpäeva. Stardiintervall oli 30 sekundit. Kuna minu võistlusnumbriks oli 85, siis sain omajagu oma lähet oodata, kuid lõpuks jõudis kätte minugi kord.

Adrenaliinitase oli laes. Neli ligi kahemeetrist tuletõrjeplanku erilisi raskusi ei valmistanud. Tasakaaluharjutus mööda ca 1,5 meetri kõrgusel asuvaid kitsaid ja libedaid puittalasid komistuskiviks samuti ei osutunud. Järgnes takistus nimega Vesiroosid kaasale, kus vesiroosidest polnud muidugi haisugi. Tegemist oli karastava suplusega umbes 5 meetri laiuses tiigis, kus vesi üle pea ulatus. Nüüd olin läbimärg ja lihas maha jahtunud, kuid see oli vaid eelsoojendus eesootavale.

Palkidest takistus, paar korda mudase põhjaga kraavides sumbatud, Vanapoisi mägi alistatud ja põhupallidest üle ronitud, pidid osalejad esmalt mudas roomama, misjärel suunduti Viikingi kiirkursusele - järjekordne tiik, mille peal hulpimas neli palki. Ujuda sai omajagu.

Rekkamehe eri oli omapärane kogemus. Mõni arvaks, et suure rekka alt on kerge läbi roomata, kuid eksite. Võrdlemisi kitsas oli seal all ja usun, et kui juba minusugusel kergekaallasel andis end sealt läbi pressida, siis mõni kogukam isane seda takistust nõuetekohaselt kindlasti ei läbinud. Kumm vahetatud (loe: erineva suurusega rehvidest takistusriba edukalt seljatatud), asusime demineerima - 32 kg sangpomm tuli üle lindist konstrueeritud liini vinnata. Sellega sain hakkama teisel katsel, mil tehnikat oluliselt korrigeerisin.
Takistusel nr 14 kehastusime Tarzaniks, sest mööda köit pidi üles ronima ja viie meetri kõrgusel asuv märk ära puudutada. Tagasi maapinnale laskudes asus mu privaattsoon otsekontakti ronimisköiega, mis ei olnud just kõige mõnusam tunne.

Suundusin Veohobuste võidusõidule. Põhimõte lihtne - haara üks liivakott kaasa ja jookse staadioniring. Kuna kandam palju ei kaalunud, siis kandsin seda peas, nagu Aafrika naistel tavaks. Oli tõesti mugavam.

Edasi kulges teekond mööda Seinamäe krossijooksurada, peagi rühkisin üles slaalominõlvast. Ja siis see tuli! Everest2 ehk Seinamäe sööstlaskumisnõlvast esmalt lõbus allalibistamine ja siis vaevaline ülesronimine. Kõrguste vahe 35m, kogupikkus 100m. Jube mägi! :D

Edasi kulges trass mööda Kääriku järve konarlikku kallasrada, kus ka üks korralik tõus sees oli. Tunnistan, et seda tõusu lõpuni joosta ei suutnudki, jalgadest kadus jõud. Kuidagi ähkides ja puhkides ülesse taarusin. Hingeldasin meeletult, kuid märja ja külma riide tõttu oli raske hingata. Õnneks lõpuni polnud enam palju jäänud ja Kolgata tee sai peagi läbi...

Sukeldumiskursusele  ehk Kääriku järve hüppetorni jõudes, kus kamraadid mind muigelsui ees ootamas olid, lõõtsusin meeletult. Tornis tõmbasin veidi hinge, valmistusin vaimselt vettehüppeks. Igasuguste veetakistuste ja vettehüpete ees on mul väikene foobia. Suutsin piisavalt taastuda ja end koguda ning hüppasin. Taaskord ületasin oma hirmu!

Päästva finišikaareni jäi veel veidi üle kilomeetri. Kogusin viimased jõuvarud kokku ja asusin tõkkejooksule. Roomasin läbi torude,  trepijooks ja viimaseks takistuseks oli mööda tellinguid kätejõul rippudes turnimine. Hüpe õhku ja FINIŠ!
Foto: Firmasport FB
Päevajuht soovis kohe mu muljeid kuulda, kuid kuna ma polnud mitu minutit kõnelemisvõimeline, palusin tal oodata. Lõpuks külmunud suuga miskid enam-vähem arusaadavad laused suust välja sain. Vot nii läbi olin omadega. Tegemist oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga raske väljakutsega. Siinkohal ma ei liialda. Kõik need mehed, kes raja läbisid, on võitjad. Müts maha teie ees!
 
Suundusin kärmelt kuuma duši alla ja siis kohe sauna end soojendama. Oluline oli märg riie võimalikult ruttu seljast saada ning mitte väljas külmetada. Huvitav oli muljetada.

Kuni autasustamiseni ei teadnud ma kindlalt, kas mul on poodiumile üldse sel korral asja või mitte. Selgus, et oli. M vanuseklassis sain tubli teise koha, üldkokkuvõttes olin kolmas.

Raja kiireim aeg kuulus M30 vanuseklassis võistelnud Aimar Hussarile, kes jooksis 10 kilomeetrit 54 minuti, 15 sekundi ja 45 sajandikuga. Teiseks jäi M vanuseklassis võistelnud Andres Nöps, kes muuseas asus rajale viimase mehena ja kaotas võitjale vähem kui 17 sekundiga. Üldarvestuse kolmanda koha napsas aga M vanuseklassis võistelnud Mardo Lundver ajaga 55 minutit, 12 sekundit ja 71 sajandikku.
Fotod: 2x Kaimo Puniste
Auhinnad parimatele olid üle ootuste kopsakad, aga eks mehed olid need ka auga välja teeninud.

Kripeldama jääb nii napp kaotus esikohale, sest tean, et olin suuteline võistlust võitma. Eraldistardi võlud, oleksin pidanud rohkem pingutama. Samas, ma väga ei põe, sest andsin endast parima. Vaim polnud seekord piisavalt tugev ja mitmel takistusel raiskasin liiga palju aega. Teinekord äkki targem ja suudan teha vigade paranduse. Hindeks etteastele panen koolipoisi kolme. Varu jäi sisse ja ei suutnud oma täit potentsiaali realiseerida.

Mida veel mainida tasub, on võistlusjärgne toitlustus. Nii rikkalikku ja toekat einet (kartul, kaste, kapsas, liha, magustoit jne) näeb jooksuvõistlustel harva. Veab, kui vahest supilurrigi pakutakse. :)

Korraldajatele annan samuti 10 punkti 10-st. Kiidusõnad teile kõigile ja suured tänud vägeva elamuse eest!

Lõpetuseks videokaadreid operaator Heimar "Kõps" Pehkilt:

pühapäev, 22. oktoober 2017

Masohhism kuubis

Foto: Saaremaa 3 Päeva Jooks FB
Täna kell 11 anti Kuressaare kesklinnas start SKPJ kolmandale ehk viimasele etapile, millel kogupikkuseks 16 kilomeetrit. 

Päev 1
Päev 2

Eelmise aasta kogemusest

Kolmandal päeval õnnestus 200m (võrreldes laupäevaga) lühem distants läbida ajaga 1:02:46,8 ehk minek oli veidike parem kokkuvõttes. Viimase päeva rada meeldis väga ja ilm oli samuti super. Jooks ise kulges tõusvas tempos. Vaikselt tõusin paremusjärjestuses, loetud kilomeetrite möödudes võtsin jalad kõhu alt välja ning liitusin ühe suurema grupiga, kus mitu tugevamat naist sees, sh M. Pilli. Kuna pidin selleks esmalt väikese vahe kinni võtma, siis esialgu jäin grupi lõppu kosuma, kuid mõne aja pärast liikusin grupi esiritta, kus siis taaskord sai naistele tuulevarju pakutud. "Tiksusin" seal ca 11km-ni, kuid siis otsustasin tempot tõsta, sest minek oli üle ootuste hea ning samm üllatavalt kerge, ning eesolijaid püüdma hakata. Varsti sain ka Moonika Pilli kätte, kuigi ta oli jõudnud mõnesajameetrise vahe sisse teha. Lõpuni loetud kilomeetrid ja olin nagu kurjast vaimust vaevatud. Tõsiselt. Minek oli ikka ülihea - viimase 4km ajad Polar Flow andmetel: 3:48, 3:49, 3:42 ja 3:36! Vahemärkusena võib öelda, et vaid avapäeva esimene kilomeeter oli mul kiirem kui viimane km. Ei teagi, et kust too lisapower tuli. Võimalik, et emotsiooni pealt paugutasin ning näitasin sisu.

Kolme päeva koguajaks siis 2:44:31,7 ehk debüüdiga võib rahule jääda. Taaskord kogemuse võrra rikkam. Ütleme nii, et kui oleks end avapäeval veidike tagasi hoidnud (ca 1-2min), mitte isiklikku jahtima läinud, siis oleks tõenäoliselt ka koguajast mõne minuti kärpida suutnud. See-selleks.


Üks korralik keretäis tappa

Ütleme nii, et kui ma hädavaevu hommikul suutsin kuidagi voodist üles end ajada, siis jooksmine oli ausalt öeldes viimane tegevus, mida teha soovinuks. Võrreldes eilsega erines enesetunne nagu öö ja päev. Kere oli ülikange ja jalad nagu pakud all. Jube! Täitsa vanamehe tunne tekkis. :D

Aga polnud midagi teha. 16 kilomeetrit tuli veel läbida, siis saavad kannatused selleks korraks läbi. Jah, just nimelt kannatused, sest kui ikka kolmel järjestikkusel võistluspäeval anda endast maksimum, siis mingist erilisest jooksunautimisest paraku juttu olla ei saa ja väga tervislik too tegevus samuti pole. Tuim lõhkumine. Nii lihtsalt on, milleks olukorda ilustada. Rääkigem asjadest ikka nii, nagu nad on. Minu valik.

Soojenduski erilist optimismi ei lisanud. Parem labajalg on põrutada saanud ja jätkuvalt segab ebamugav valu. Nii juhtub, kui minimaalse pehmendusega maastikujooksujalanõuga asfaltkattega teedele tatsama minna. Leidus küll piisavalt ka maastikuelementi, kuid õigem valik olnuks siiski maanteejooksususs. Oma lollus. Teinekord targem. Loll pea on kere nuhtlus. -.-

Jooksutempo osas oli kuni stardini suur teadmatus. Alustasin rahulikult ja vaatasin, kuidas koivad reageerivad. Tervis siiski tähtsam. Ei soovi end invaliidiks joosta.

Kuskilt midagi eriti tunda ei andnudki ja võisin enam-vähem viisaka tempoga kulgema asuda. Hoidsin meelega teepervele, kus muru ja pehmem pinnas. Jalgu oli vaja säästa nii palju kui vähegi võimalik. Lõpuks sain mootori tööle ja seljad tulid aina vastu. Minust keegi ei möödunudki. Paaril-kolmel viimasel kilomeetril vajutasin gaasipedaali põhja ja lendasin finiši poole. Kordagi täna raske ei hakanudki, jõudu jätkus. Lõpetasin taaskord positiivse emotsiooniga. Lõdvestusjooksu jätsin täna tervislikel põhjustel vahele, ei tundunud väga mõistlik tegevus olevat.

Ühe tunni piir jäi täna napilt alistamata - 1:00:09,4 andis tänases konkurentsis 32. koha. Kolme päeva kokkuvõttes ajaks 02:34:36,5, mis 571 tuuri lõpetaja seas tähendas mulle 23. positsiooni. Patt oleks nuriseda. Võrreldes eelmise aastaga ajaparandus ligi kümme minutit!

Järjekordne väljakutse alistatud, nüüd olen auga välja teeninud väikese puhkuse. On olnud intensiivne ja tegus hooaeg. Siiski, mõni start sel aastal veel ees on, kuid võistlustihedus langeb oluliselt. 

Tänud kaasa elamast! :)

laupäev, 21. oktoober 2017

Jooksuvaimust vaevatud

Foto: Saarema 3 Päeva Jooksu FB
SKPJ teine võistluspäev viis meid Iide külla Sõrve poolsaarele. 16,195 kilomeetri pikkusele jooksule anti start kell 12. Pinnakate 60% asfaltteed ja 40% kruusa- ja metsavaheteed. 

Muljeid aastatagusest ajast

Huhh, teine päevgi kirjas. Ajaks 1:05:18.9, millega võib üldjoontes rahule jääda. Alustasin meelega rahulikumalt ja enamus jooksust tiksusin sellises nö mugavustsoonilaadses olekus. Niivõrd-kuivõrd. ;) Mingi periood sai mõnele väledamale naisele ka tuulevarju pakutud. Distantsi lõpuosas sai siiski veidike tempot tõstetud ja päeva kiirem km oli samuti just too viimane. Suure hurraaga tegin isegi päris kena lõpuspurdi ja mitu-mitu selga tulid vastu. Loodetavasti homme seda ei kahetse, onju. :D

Soojendusega (sh 2km jooksu) sai jalad enam-vähem konditsiooni, aga keha oli suht kange. Joosta üldiselt kannatas. Õnneks ükski koht ei valutanud. Täna sai ka spaas veidike lõõgastatud. Näis, kas sellest ka tolku oli. Huviga jään ootama hommikut. Hetkel sääre tagaosa väga kange mõlemal koival ja trepid pole just parimad sõbrad. :)

Homse osas konkreetseid plaane-eesmärke polegi tegelikult. Tore oleks muidugi tänast aega parandada, kuid pigem olen ses osas skeptiline. Kui ikka jalad normaalselt joosta ei võimalda, siis ei hakka ka väga punnitama ning end lõhkuma. Vigaseks pole end kah vaja joosta...

Aga juba võin ära öelda, et too kolmepäevane formaat mulle väga meeldib. Viib mõtted argielust eemale ja saab omas mullis olla. Soovitan!


Lippasid nagu noor põder

Just taolised sõnad lausus finišis mulle konkurent, kellest olin rajal mööda vuhisenud. Surus koguni kätt. :)

Tõesti. Taastumine eilsest möödus üle ootuste hästi. Esialgne plaan nägi ette seda, et esimesed kümme kilomeetrit läbin tempoga 3:50 min/km ning siis viimasel 6,2 kilomeetril annan nii palju kui torust vähegi tuleb. Nagu üldjuhul ikka tavaks, mõte on hea, kuid reaalsus mõnevõrra erinev. Nii ka sel korral.

Jooksu alustasin koos kahe noore jooksututtavaga. Grupis ju ikka kergem joosta. Alguses suutsime enam-vähem tempot hoida, kuid mida aeg edasi, seda kiiremaks me edasiliikumine muutus. Järjest tulid seljad vastu, mis andis indu pingutamiseks veelgi juurde. Kahjuks me grupp lõpuks lagunes ja lõpukilomeetrid pidin üksinda tuult trotsima. Motiveerisin end konkurentide kinnipüüdmisega. Paljud olid liiga uljalt alustanud, mul aga minek ülihea, seega ei hakanud end tagasi hoidma. Küllap pean homme seetõttu lõivu maksma, aga otsust ei kahetse.

Resultaadiks 59:30,5, mis võrreldes eelmise aastaga suur edasiminek. Jooksin päeva paremuselt 21. aja. Kahe päeva kokkuvõttes asun 19. positsioonil.

Parema jala suur varvas teeb ebamugavat valu. Lõdvestusjooksu ajal pehmel pinnasel too ihuhäda endast põhimõtteliselt tunda ei andnud. Bussis olukord muutus. Hotelli kõndida täitsa kannatas. Kui jooksusussi jalast sain, siis oli mu esimene küsimus, kas varvast üldse liigutada saan. Õnneks sain. Vast mingi põrutustrauma vms. Ega mitu päeva tugevat pingutust ja füüsilist koormust pole ju mingi naljaasi. Loodetavasti homme ikka joosta kannatab, muidu jama. Katkestama küll ei hakka, kasvõi rooman raja läbi. :D

Okei, nali naljaks. Kui homme olukord sama või koguni hullem, siis pingutama ei lähe, vaid sörgin trassi võimalikult jalgusäästvalt läbi. Sandiks pole kah end mõtet sportida. Tervis ennekõike. Seda enam, et ma kõrgesse mängu ei sekku. Küll neid starte tuleb veel. Säilitagem kaine mõistus.

Täna taastun. Geelitan valulikku kohta, annan jalgadele puhkust. Võtan ka väikese spaatuuri ette.

Hommik on õhtust targem.