pühapäev, 17. september 2017

Minu esimene kord

Kulus rohkem kui veerand sajandit, kuid reedel see lõpuks esimest korda juhtus - tegin hulluse ära ning elasin üle oma senise elu esimese lennu raudkotkaga. Sihtkohaks Kuressaare, kus järgmisel päeval oli aset leidmas II Ultima Thule Maraton. Lennukiga lendamisest veel nii palju, et olin vaimselt valmistunud märksa hullemaks kogemuseks, kuid nüüd sain hoopis hamba verele ja soovin kordusetendust. Ma pigem selline inimene, kes eelistab kahe jalaga kindlalt maapinnale jääda. :D Õhkutõus oli kõige ägedam, maandumine igavavõitu ning muidugi need imelised vaated pilvepiirist kõrgemal... Ilmaga vedas. Veidike kahetsen, et tagasisõidu bussi ja praamiga otsustasin teha. Samas, eks seegi elamus omaette. Nägin kah lõpuks need kurikuulsad uued praamid ära, millest meedias hiljaaegu alles kõvasti pasundati, aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatama hakata, vaid hoopis oma järjekordsest jooksuseiklusest. Kinnitage turvavöö ja ohutut lugemist. ;)
Foto: Erakogu
Meenutusi 2016. aastast

I Ultima Thule Maraton 21,1 km 

2. koht (79 osalejat) Aeg: 1:21:41

Esmakordne Saaremaatrip läks üle ootuste hästi. Sain esimest korda sekkuda nö kõrgesse mängu. Võitja oli sel korral siiski veel liiga tugev minu jaoks. Teine poolik 6 päeva jooksul. SEB Tallinna Maratonil sain netoajaks 1:23:14. Jooksmiseks oli ilm ideaalilähedane, SEB-ga ei anna võrreldagi. Temperatuur oli oluliselt madalam ja päikese käes grillima ei pidanud. Rada vaheldusrikas, väheste sirgetega ja nõudlik - nt pehme terviseraja pinnas mõne tõusukesega. Nii poolel maal, asub raja raskeim osa - endisele prügimäele rajatud Kudjape terviseraja tõus. Tegin taktikalise jooksu. KM-tähised iga 5km tagant, mis oli harjumatu. Medal kenake ja korraldus esimese korra kohta igati OK. Kindlasti julgen seda võistlust soovitada!

Elu esimese (klaas)karika sain samuti. Autasustamist ning päeva tervikuna nautisin täiel rinnal. Ahjaa, praami peal õnnestus too auhind oma lohakuse tõttu maha kukutada ja see murdus pooleks. Õnneks superliimiga sai see hiljem kokku lapitud ning kodus nähtavale kohale eksponeeritud. Välimus sai küll oluliselt kannatada, kuid vähemalt nüüd on trofeel oma lugu, mida huvilistele jagada.



Oluline taktikaline eelis sai määravaks
Foto: Erakogu
Eelmisel nädalavahetusel läbisin esmalt 10 kilomeetrit SEB Sügisjooksu raames 34:55-ga ja päev hiljem aitasin sõbral esmakordselt poolmaratonis alistada 90 minuti piiri. Tänasele poolmaratonile eelnevatel päevadel eeskätt taastusin ja puhkasin, vaid neljapäeval tegin peaaegu 10-kilomeetrise rahuliku treeningjooksu.

Võrreldes Järvakandi Igamehe Maratoniga olid II Ultima Thule Maratoni stardihetkel valitsemas jooksmiseks ideaalilähedased olud, eeskätt temperatuuri silmas pidades, tugevapoolne vastutuul ja vihmasadu oli pigem segavaks teguriks, kuigi peab tõdema, et mulle üldiselt taolised veidike ekstreemsemad tingimused sobivad, sest need toovadki võistlejates esile nende tõelise sisu. Vähemalt minu puhul on nii. Kui veel kompotile juurde lisada pehme pinnasega vesised rajalõigud ja paras ports tõuse, siis saamegi ühe igati vahva mõõduvõtu. Tänane võistlus tõestas, et maastikujooksud on minu leib. Kusjuures, mul sisetunne ei eksinud ning eeldasingi taolisi olusid, seega sain väga suure strateegilise eelise konkurentide ees, kuna panin jalga Icebug ACCELERITAS OCR maastikusjookusjalanõud, mis tegid jooksmise väga nauditavaks. Polnud libe, haarduvus super, seega sai keskenduda põhilisele. Asfaldilgi kannatas nendega täitsa okeilt joosta. Mõnel teisel nii hästi ei läinud.
Foto: Erakogu
Mulle tehti küll üsna põhjalik stardieelne briifing seoses tugevamate võhmameestega, kuid ma ei lasknud sel informatsioonil end eriti häirida, sest plaanisin keskenduda eeskätt enda sooritusele. Eesmärgiks ideaalis poolmaratonis alistada "maagiline" 80 minuti piir, mis mul juba mõnda aega mõtteis olnud on. Kui see peaks ebaõnnestuma, siis uue isikliku rekordi oleks tahtnud ikka kirja saada. Ehk siis, teoreetiliselt kavatsesin läbida kilomeetreid 3:50-ga või veidi kiiremini. Kuidas aga praktika möödus, saategi nüüd täpsemalt lugeda. :)
Foto: Erakogu
Teadsin, et võrreldes aastataguse ajaga oli trass uuenenud, kuid üldjoontes siiski enam-vähem sama. Stardipaugu kõlades ma kohe päris jooksjaterivi etteotsa ei trüginud, vaid jälgisin mõnda aega, mida eeldatavad konkurendid teevad. Alustati kiiresti ja minu esialgne plaan läks kohe vett vedama, sest ei tahtnud nii distantsi alguses maha jääda. Võtsin riski. Õnneks uljas tempo peagi rauges, ju siis tuli mõistus pähe tagasi mõnel. :)

Esimestel kilomeetritel oli mul nii hea minek, et julgesin lausa rajal juttu ajada ja muljetada. Tagantjärgi tarkusena muidugi rumal tegu, sest milleks mõttetult väärtuslikku energiat raisata. Kui läbitud oli ligikaudu 1/3 distantsist, umbes seal Kudjape terviseraja killertõusu kandis, suutsin lähimate jälitajatega sisse rebida väikese vahe, mida tasapisi kasvatama asusin. Muidugi, oleksin võinud ka grupis passida või kellegagi koostööd teha, kuid mul oli ambitsioon suurem ja ei viitsinud molutada. Mis mul ikka kaotada oli, kui kusutun ära, siis kustun. Eks vastutuult andis ikka üksinda murda, kuid mul oli lihtsalt selline power sees ja tundsin, et siit on tulemas midagi suurt. Vaim oli tugev, motivatsioon laes, organism alt ei vedanud. Mida lähemale tuli finiš, seda rohkem lisajõudu sain. Eks liidrikoht andis samuti kiirust juurde. Ulme. Tegelikult peaks ju hoopis vastupidi olema, noh, et lõpus ikka sured, mitte ei naudi jooksmist. :D

2017. aasta jooksuhooaja seitsmes esikoht saigi reaalsuseks! Aeg nii võimas, minusuguse harrastaja kohta muidugi, kui 1:17:49, mis tähendas kindlat seljavõitu. Olgu, konkurents polnud just kõige tugevam jne, kuid ega mina selles ju süüdi pole. See ei kahanda minu võidu väärtust. Ise sean tänase triumfi seitsme esikoha võrdluses poodiumi kõrgemaile astmele. Mulle pole vist praegusekski kohale jõudnud, kui suure eneseületusega hakkama suutsin saada. Uskumatu! Ma teadsin, et olen 1:20 alistamiseks oma praeguse vormi juures suuteline, kuid sellist purakat küll ei osanud oodata. Pean vist endasse rohkem uskuma. :) Kusjuures, jätkuvalt tunnen, et olen ka vähemalt mõne minuti võrra kiiremaks jooksuks võimeline, seega kõik on võimalik. Peab vist ambitsioonikamaid eesmärke edaspidi seadma... Aga jah, kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis areng on olnud üle ootuste kiire, mis natuke hirmutab, samas tekitab hasarti. Eks aeg annab aru, kas ja kunas sein lõpuks ette tuleb. Lõpuks ju peab???
Läheb degusteerimiseks. 20-eurone Rademari kinkekaart anti kah. Foto: Erakogu
Sel korral jäi klaaskarikas terveks... Foto: Erakogu


Tänased kilomeetriajad:

1. 3:42,5
2. 3:40,3
3. 3:43,2
4. 3:45,4
5. 3:52,2
6. 4:06,4
7. 3:55,5
8. 3:47,6
9. 3:41,6
10. 3:41,8
11. 3:43,4
12. 3:33,5
13. 3:41,1
14. 3:54,4
15. 3:37,6
16. 3:34,6
17. 3:38.4
18. 3:40,1
19. 3:28,9
20. 3:28,0
21. 3:33,7

Ebareaalne, kuidas ma viimastel kilomeetritel suutsin sellist kiirust veel näidata...

Artikkel 1
Artikkel 2

Tambet Allik / Meie Maa fotokaadreid (täielik galerii leitav SIIT!):
Väike fotolavastus...

 
Kristina Mägi / Visit Saaremaa fotojäädvustusi (mahukam galerii SIIN!):
 
Raja raskeimat tõusu alistamas.
Heh, meenub, et mingi aeg suutsin jalgratturitest isegi mööda joosta. :)
Täitsa ilus samm...
Viimane ponnistus...

Võidukas hüpe!
Ehe emotsioon.


Veits väsitas tegelikult küll. :D

Põhjanaabriga muljetamas, fotograafid ümberringi. :D
Irina Mägi / Saarte Hääle (LINK):
Sooja kah rahus ei lasta teha. :D

Täielik keskendumine.

Tänase võidu ja eneseületuse pühendan Sulle, kallis Anete. Oled andnud mulle täiesti uue hingamise! ;)

esmaspäev, 11. september 2017

Segane oled või?

Vot sellise emotsiooniga läbitakse poolmaraton alla 90-minutise ajaga! Foto: Aiki Lill
Värskelt on meeles kolleegi näoilme, kui kuulis, et kavatsen Eesti suurimal jooksupeol ehk SEB Tallinna Maratoni raames teha esmalt ühe tugeva pingutuse 10 kilomeetri sügisjooksul ja siis järgmisel päeval veel 21,1 kilomeetrit boonusena otsa. Ütleme nii, et tollest näoilmest sai nii mõndagi välja lugeda. Samas, ma olen juba ammu aru saanud, et ega ma mingi tavaline, nii-öelda normaalne (loe: igav), inimeseloom ikka pole. Olen ainulaadne. Eriline. Nagu tegelikult me kõik. Mõne puhul paistab see lihtsalt rohkem välja, tahab ta seda ise või ei taha. Ühesõnaga, segaseks võib mind siis nimetada küll. Ärge kartke, ma ei solvu. Võtan seda pigem kui komplimenti. :D

Päevad pole vennad

Mäletate, kuus päeva tagasi Pärnus alistasin esmakordselt 10 kilomeetri maanteejooksus "maagilise" 35 minuti piiri, saades kirja superaja 34:34,6? Igatahes, salamisi lootsin, et Tallinnas suudan sekundeid veelgi kärpida, sest hetkevorm on ülihea, seega rauda tuleb taguda seni, kuni see veel kuum. Vanarahvast tasub kuulata, lähtusin õpetussõnadest.

Sarnaselt Pärnuga olid ka pealinnas ilmastikuolud võrdlemisi soodsad, et taaskord teha üks edukas sooritus. Sellele vaatamata uut rekordiparandust paraku ei sündinud, kuid siiski suutsin pakkuda tubli etteaste ning jäin esitusega üldjoontes rahule. Lõpuajaks 34:55, mis 3760 võistluse lõpetanud jooksja seas andis igati väärika 9. koha. Eestlastest olin koguni kuues, kolmikvõit läks Keeniasse. Kaks esimest välejalga suutsid olla kiiremad 30 minutist. Mina vaevalt kunagi neegritega koos liduma hakkan, seega no problemo. :)

Peas sai pandud valmis plaan, läbida kõik kilomeetrid 3:25-ga või kiiremini ehk teistsugune strateegia kui suvepealinnas valitud sai, mis tähendanuks ideaalis, teoreetiliselt, aega 34 minuti algusesse. Tean ja usun, et olen selleks juba praegu suuteline, eeldusel, et olud sobivad, hea päev ning ka veidike õnne. Reaalsuseks too masterplan sel korral kahjuks ei saanud.

Miks, imestate? Põhjuseid on mitmeid. Esiteks, võistluskeskusesse jõudsin liiga hilja, mis omakorda tähendas kiirustamist ja ülemäärast närvikulu, mis mulle üldse ei meeldi. Üldjuhul saabun võistlustele piisava ajavaruga, et ei peaks liigselt rapsima ja tõmblema ning saaks rahulikult kõik vajalikud toimingud ära teha. Samuti ei jõudnud ma seetõttu end piisavalt hästi häälestada ja üles kütta ning või(s)tluslainele viia. Mõtted olid hajevil, keskendumine jättis kõvasti soovida. Sada häda... Lisaks, kui veel vabandusi otsida ja muidugi ka leida, siis oli trass minu hinnangul nõudlikuma reljeefiga, kui Pärnus. Mitmeid salakavalaid tõusukesi ja see pikk lõputõus finišini. Eks sinna vaikselt need sekundid kadusidki.

Seega, arvessse võttes eespool mainitud asjaolusid, läks mul isegi hästi. Sisse jäi kindlasti arvestatav varu. Proovin tehtud vigadest omad järeldused välja sõeluda ning tolle õpetliku mõõduvõtu toel edaspidi juba edukam olla. Eks ka taolisi kogemusi on arenguks vaja. Alati ei saagi õnnestuda. Kuigi jah, ega seda resultaati nüüd ebaõnnestumiseks nimetada oleks totter. Siiski, süües kasvab isu ja eesmärgid peavad pakkuma väljakutset.

Lõpetuseks jäädvustan kilomeetriajad:

I pool: 3:22,5/3:22,2/3:29,5/3:29,3/3:29,3
II pool: 3:34,3/3:38,2/3:37,4/3:26,0/3:30,0
Emme, issi, miks sel onul NII kuri nägu on? :D Foto: Andres Putting
Ema Teresa ja Jossif Vissarionovitš Stalin ühes isikus
Mardo vaheldumisi ergutas, õpetas, kasvatas, noomis, juhendas jne :) Kujundlikult väljendudes oli ühes inimeses nagu kombineerunud headuse kehastus õnnis Ema Teresa ja viimase vastand Jossif Vissarionovitš Stalin :D Tempomeister jagas ühe käega piitsa ja teisega präänikut :D
                                                                                                                    Heimar Pehk 
Just taolised kuldsed read sõber Heimar, keda siinkohal ka tsiteerisin, oma muljetes (kliki lingile, kui soovid täpsemalt lugeda) kirja pani. Ilmselgelt polnud mul plaanis teist päeva järjest maksimaalselt pingutama minna, vaid pühapäevast poolmaratoni võtsin kui tugevat tempotrenni, ettevalmistust 16.09 Kuressaares toimuvale II Ultima Thule Maratoniks, kus lähen sel aastal viimast korda ründama 80 minuti piiri. Miinimumeesmärk on uus isiklik rekord. Ühtlasi oli mul au olla abiks kamraadi eneseületuse sünnilool, sest andsin oma tagasihoidliku panuse, et ta suudaks elus esimest korda poolmaratoni läbida kiiremini ajast 1:30. (Sõbra aeg 1:29:51, mul mõni sekund kiirem) Ise läksin rajaäärset melu nautima, mitte võistlema. Aeg ja koht olid sekundaarsed, primaarne positiivne emotsioon ja mälestus. Lõin igal võimalusel pealtvaatajatele higiseid plakse, naeratus oli põhimõtteliselt terve distantsi vältel kõrvuni. On, mida meenutada!

esmaspäev, 4. september 2017

Õhus on maagiat!

Kas tõesti juba neli aastat möödas? :) Foto: Erakogu
Sel korral asun kohe asja kallale, olen tavapärasest konkreetsem, ei hakka teid pika sissejuhatusega piinama ja põnevust kruvima. Pääsesite. :) Ühesõnaga, pühapäevasel sõudelegend Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul õnnestus mul suvepealinn Pärnus 10 kilomeetri maanteejooksus esmakordselt alistada "maagiline" 35 minuti piir. Kuidas täpsemalt uus isiklik rekord sündis, sellest mu järjekordne blogipostitus pajatabki.

Teekond praeguse tasemeni

Oma ametliku debüüdi jooksuvõistlusel tegin 09.09.2012, kui SEB Tallinna Maratoni raames läbisin 10-kilomeetrise distantsi. Olen suhteliselt kindel, et tol hetkel polnud ma elus kunagi nii pikka vahemaad joostes järjest läbinud ning teadmatus-aukartus oli suur. Mind oli ees ootamas paras väljakutse. Põhimõtteliselt nulltreenituse pealt sai siiski ka eesmärk paika pandud ning selleks oli ühe tunni alistamine. Etteruttavalt võib öelda, et eesmärgi täitsin - brutoajaks 57:29, mis 7372 osaleja seas andis 2369. koha. Kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis too jooks oli üks paras agoonia ja kannatus, kuid suuresti vast tahtejõu abil ma finišisse siiski kuidagi jõudsin. Tugeva tahtejõuga võib korda saata imesid!

Järgnes pikem jooksupaus.

Kuna 2014. aasta oktoobris oli mind ees ootamas 8-kuuline ajateenistus Tapal asuvas Pioneeripataljonis, siis tolle aasta suvel tõmbasin taaskord jooksusussid jalga, sest tundsin, et füüsilist vormi oleks vaja parandada. Otseselt võistlemisplaane polnudki, kuid enne riiki teenima asumist osalesin  kuuel rahvaspordiüritusel. Võrreldes debüüdiga oli areng märgatav - Eesti suurimal jooksupeol fikseeriti mu lõpuajaks 51:07 (neto: 50:27) ja võis rahule jääda.

2015. aasta mais lõppes mitmekülgne ajateenistus, mis oli igati väärtuslik ja arendav kogemus, ning kuna jooksupisik oli jätkuvalt sees, siis jätkasin hobikorras jooksmist. Aga räägime ka põgusalt numbritest. 7. juunil viisin III Rapla Selveri Suurjooksul oma 10 km rekordi uuele tasemele - brutoajaks 44:08 (neto: 43:57). Augustis tuli 5. Rakvere Ööjooksul uus rekordiparandus - 43:24,2 (neto: 43:06,7). 6. septembril olin Pärnus taaskord kohaliku sõudelegendi-nimelisel jooksuvõistlusel stardis - 43:36,3 (neto: 43:21). 3. oktoobril viisin IV Tartu Sügisjooksul oma rekordnumbrid 40:42-ni. 13. detsembril alistasin Jõgeval 10 kilomeetris tol hetkel "maagilise" 40 minuti piiri - 39:34,3.

2016. aastal meeletu areng jätkus. 14. mail viisin 10 kilomeetri tippmargi Tartu Kevadjooksul uude minutise - 38:34. 5. juunil Raplas paukus püss veel kõvemini - netoaeg 36:43. 4. septembril Pärnus jäi veel napilt alistamata 36 minuti piir - netoaeg 36:03. Aasta parim etteaste kümnes kilomeetris sündis 23. oktoobril Pärnu Rannajooksul - netoaeg 35:51.

Käesoleval aastal olen suutnud veelgi sekundeid kärpida, kuid arusaadavatel põhjustel pole rekordiparandused olnud enam nii märgatavad, sest kõrgemal tasemel hakkavad senisest enam lugema pisidetailid. Siiski. 19. augustil tegin Peetri jooksul esimese katse alistamaks 35 minuti "maagilist" piiri. Enne toda starti olid mu 10 km rekordnumbrid 35:14, mis joostud 15. aprilli aset leidnud Eesti-Läti jooksul. Tahtmine oli tol päeval Peetri tänavate vahel suurem kui füüsilised võimed võimaldanuks. Alustasin võistlust liiga kiire tempoga, viisakalt öeldes, ning jooksin end lihtlabaselt kinni. Järgnes pikk kannatamine, mis õnneks kulimineerus isikliku rekordiga - 35:08,7. Vigade parandus oligi plaanis teha just Pärnus.

Suutsin tehtud vigadest õppida
Jooksututtavaga lobisemas. Foto: Urmas Luik
Foto: Pärnu Kahe Silla klubi FB

Mina all paremas nurgas. Viimane stardieelne peenhäälestus. Foto: Urmas Luik
Pärnus olin Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul võistlemas neljandat aastat järjest. Tegemist on ühe mu lemmikjooksuga, eeskätt tugeva konkurentsi ja üldise taseme poolest, mis paneb ka ennast rohkem pingutama, mugavustsoonist väljuma, ja pakub eneseületusi. Samuti ei maksaks unustada ka rajaäärset melu, sest kaasaelajaid ja ergutajaid leidub seal väga palju, mis annavad rasketel hetkedel lisajõudu.

Üldjuhul tajun juba soojenduse ajal, kas on oodata edukat etteastet või mitte. Pärnus tundsin, et võib juhtuda midagi suurt. Enesetunne paljulubav, olin täitsa omas mullis, ülimalt keskendunud. Täpne sõjaplaangi peas valmis - esimene pool distantsist läbida 17:30-ga ehk keskmiseks tempoks 3:30 min/km kohta, võistluse teises pooles ideaalis tempot tõsta. Uskusin oma võimetesse, olin optimistlik, sest tean, et mul on tugev sisu. Olen võitleja, suure tahtejõuga, sitke, kergelt alla ei anna ja naljalt ei murdu. Mulle meeldivad väljakutsed! Ilmgi oli soosiv, päikest polnud, taevas pilvine. Temperatuur jahedapoolne, puhumas jahutav tuul. Täpselt olud, mis mulle mokkamööda, seega ole nüüd vaid mees, ja jookse!
Kes leiab mind inimmassi seest üles? :) Foto: Urmas Luik
Esimene kilomeeter möödus ikkagi liiga kiirelt, ajaga 3:19,5. Proovisin end küll tagasi hoida, nii palju kui vähegi võimalik. Õnneks järgmise nelja kilomeetriga olukord stabiliseerus ja suutsin säilitada kaine mõistuse ja distsipliini. Kilomeetriajad: 3:33,0/3:28,5/3:28,3/3:40,2. Vaatasin ka 5 kilomeetri vaheajapunktis kella, mis kuvas ajaks napilt alla 17:30. Püsisin graafikus. Nüüd pidi tempot tõstma, mida õnneks soosis taganttuul. Võistluse esimeses pooles oli olukord vastupidine, pidi murdma vastutuult. 

Distantsi teise poole läbisin kamraad Aleksandr Kuleshoviga, kellega sel hooajal nii mõnelgi mõõduvõtul juba heidelnud oleme. Mõlemad tegime sel konkreetsel jooksul ka oma senise jooksjakarjääri kiireimad 10 kilomeetrit. Usun, et suutsime üksteist rohkem pingutama sundida. Mind küll motiveeris nii tugeva võhmamehega heitlemine, tõsi, jäin talle napilt alla lõpuheitluses. Vaheks 1,7 sekundit. Tänud põneva mõõduvõtu eest. Teinekordki. ;)

Ahjaa, kilomeetriajad: 3.23,3/3:28,6/3:27,0/3:24,8/3:25,0.
Foto: Madis Sinivee
Foto: Pärnu Kahe Silla klubi FB

Foto: Madis Sinivee
Viimased jõupingutused... Foto: Urmas Luik
Viimase kilomeetri soovinuks ideaalis veelgi väledamalt läbida, kuid eks olin ka selleks ajaks juba võrdlemisi väsinud. Siiski, rahuloluks on põhjust, sest tegin targa jooksu. Järgisin täpselt plaani. Võistluse teine pool märgatavalt kiirem. Lõpuajaks 34:34,6, mis 1896 lõpetaja seas andis igati väärika 24. koha. Üldvõit läks taaskord Keeniasse. Ibrahim Mukunga Wachira, kel ka kätt suruda õnnestus ja talle kindla võidu puhul õnne soovisin, sai ainsana kirja aja alla poole tunni - 29:44,6. Sportlikul nädalavahetusel nautis liikumist kokku üle 3600 erinevas vanuses spordisõpra. Täpsemalt loe parimate kommentaare SIIT!
TOP100 seas lõpetanatutele anti auhinnaks kenake spordisärk.  Foto: Erakogu
Olen etteastega enam kui rahul! Suutsin end taaskord ületada. Hetkel küll usun, et ka 34 minuti piiri alistamine peaks omal käel saavutatav olema. Kunagi lähitulevikus. Potentsiaal on igatahes olemas. Teoreetiliselt muidugi. :) Sealt edasi, kardan, peaksin juba arvatavasti mõne pädevama treeneri poole pöörduma, eeldusel, et soovin veel areneda, sest ega kunagi ju ei tea, mis elu meil tuua võib, seega naudin pigem hetke ja luban olla ka veidike uhke oma saavutuse üle. Vahest võib. ;)

Siinkohal kasutaksingi võimalust, et tänada kõiki teid, kes mind heade sõnadega toetanud olete, mulle mu jooksutegemistes kaasa elanud, pöialt hoidnud, eneseusku süstinud, konkurentsi pakkunud. Olen teile südamest tänulik, eriti teie, kes ka rasketel aegadel mulle truuks jäänud, abi pakkunud ning pole mind hüljanud. Annan endast parima, et ka teile samaga vastata. Eks te ise vast teate, kes olete, ei hakka teid, austades teie privaatsust, kõiki eraldi nimeliselt välja tooma. Usun, et saate aru. Pühendan oma rekordjooksu just teile, kallid kaasteelised!

laupäev, 2. september 2017

Võistlusel treenimas

Olen väga tänulik, et mu praegune tööandja, kelle juures olen töötanud juba kaks aastat, on liitunud MTÜ Spordiseltsiga. Nimelt, tänu sellele asjaolule olen stardimaksude näol säästnud, julgeks väita, nüüdseks juba kolmekohalise rahasumma kindlasti. Täpset summat polegi kokku liitnud, võimalik, et jutt käib reaalselt juba sadadest eurodest. Tore, et panustatakse aina enam töötajate tervisesse ja üldisesse heaolusse, sest uskuge, too väike investeering tasub end lõpuks mitmekordselt ära. Jooksmine on küll üldiselt võrdlemisi odav hobi, kuid kui nii tihti võistelda kui mina, siis seda va krõbisevat ikka kulub. Tänagi sain tasuta osaleda ühel öisel linna-maastikujooksul.
Enne starti. #kaevur #teetööline #valguspulgaga dirigeerimas #moeikoon :D Foto: Heiki Rebane
Võistluse, mille korraldusmeeskonna CV-see kuuluvad ka Tallinn City Trail ja Eesti Maastiku Maraton, nimeks Tallinn City Trail Night Edition. Põhidistantsi võistlusmaa pikkuseks ligi 8 kilomeetrit. Trass, kus asus ka üks joogipunkt, mida läbiti kahel korral, kulges Kadrioru- ja Pae pargi teedel ning radadel. Kuna jooks toimus pärast päikeseloojangut ehk pimedas (start anti kell 21), siis rangelt soovituslik oli kasutada enda tervise ja ohutuse huvides kas pealampi või taskulampi, valgustusjõuga rohkem kui 100 luumenit. Ainult umbes pool trassist oli valgustatud. Joostav teekond oli tähistatud erinevate helkurtähistega (suunanooled, helkurviidad, puudele kinnitatud helkurtäpid). Üldiselt, rajatähistuse osas nuriseda ei saa. Eksimisvõimalus oli üliväike ja seegi pigem enda, kui rajameistri süül. Mina kordagi võssa igatahes ei pannud. Teiste eest rääkida ei saa.
Rajakaart. Foto: Erakogu
Võistlusnumbreid polnud, osalejad kinnitasid käe ümber SI-kiibi, millelt siis hiljem aeg maha loeti. Välja jagati ka helendavad pulgakesed, et jooksu meeleolukamaks muuta.

Täna ma võistlema ei läinud, vaid tegin jooksuvõistlusel hoopis vahelduseks ühe trenni. Jah, ka nii võib teha, see pole keelatud ega ammugi miski häbiasi vms. Koos on ju ikka lõbusam, kui üksinda. Ajasime kamraad Heikiga juttu, naljatasime. Nautisime ööjooksu.

Päris lahe üritus kokkuvõttes. Omapärane, teistest eristuv. Paras ports tõusumeetreidki kogunes, sest rajal oli jooksjaid tervitamas nii mõnigi tõsisem tõus. Asfaldit minimaalselt, arvestades fakti, et mõõduvõtt toimus siiski linnakeskkonnas, seega päris vältida seda peaaegu, et võimatu või siis võrdlemisi keeruline. Mul polnud kontaktläätsi kah silmas, seega "poolpimedana" jooksmine oli juba kogemus omaette. Kõik udune jne. :D Pealamp jäi lahjaks, kuid enam-vähem tegi oma töö ära. Koolipoisi kolmele.

Võistlusjärgselt oli osalejatele kaetud lauake hea-paremaga. Suupisteteks erinevad kommid, banaanid, morss/vesi, krõpsud, kohv, nn tundengieine, grillvorstid.

Täpsemalt loe SIIT!
Võistlusjärgne jäädvustus pimedas. Foto: Heiki Rebane
Võistlusjärgne jäädvustus pealambivalgel. Foto: Heiki Rebane

Ööd on siin mustad! xD

reede, 1. september 2017

Jooksusõltlase päevikud

Tänasel tarkusepäeval oleks esmalt paslik soovida edukat ja produktiivset kooliaasta algust, koolijütsid! Õppigem siis hoolega, onju. ;) Jah, tõesti, suvi on taaskord märkamatult läbi saamas. Sügis kraabib vaikselt ukse taga, piilub salakavala ilmega, sisse õnneks veel astuda ei julge. Hiilib, va suslik! Egas midagi, eks sa siis tule ja paku meile kirevat värvidemängu. Näita ikka rohkem oma helgemat poolt...

Kes nüüd lootis siit lugeda avameelseid enesepaljastusi jms, siis paraku peate pettuma. :) Tegemist pole ei millegi muuga, kui mu tavapärase kuu kokkuvõttega ehk ei midagi eriti huvitavat ja põnevat.

Niisiis.  Kui eelmisel kahel kuul täitus mul 200 jooksukilomeetrit, siis augusti vastav näitaja oli veidike tagasihoidlikum - vaid 171,1. 2016. aasta sama periood - 165,5 km. Millest taoline langus? Ei, laiskusest see tingitud pole. Ütleme nii, et elulised põhjused. ;) Samas, usun, et väike puhkus ei teinud teps mitte halba. Hoopis vastupdi, tuli kasuks. Kaheksa kuu kogukilometraažiks 1143,5 kilomeetrit.

Jalgrattakilomeetrite arvestuses olin aga vägagi tubli (kokku 675 km) ja kui nüüd ei eksi, siis ühes kalendrikuus ma polegi varem kunagi nii palju kokku vuranud. 2016. aasta augustikuus tiksus täis 603 km.

Augustis võis mind kohata seitsmel jooksuvõistlusel. Otsa tegi lahti I Saku Ekstreemjooks, kus nii individuaal- kui ka võistkondlikus arvestuses oli au astuda poodiumi teisele astmele. Ühtlasi kuulutati mind ka I Eesti Ekstreemjooksu Karikasarja võitjaks.

Järgmisel nädalavahetusel osalesin Lähte Vägilase jooksul, kus nautisin üheskoos sportimist ja toredat seltskonda. Kusjuures, rajale otsustasin minna kostümeeritult - kikilips, valge triiksärk ja viigipüksid. Eks nalja peab kah saama! ;)

12. augustil püstitasin kuuendal Järvakandi Igamehe Maratonil, vaatamata põrgukuumusele, uue isikliku rekordi poolmaratonis. Siiski, võimetekohane eesmärk joosta aeg alla 80 minuti jäi sel korral veel täitmata.

Nädal aega hiljem läksin Peetri jooksule 10 kilomeetris alistama "maagilist" 35 minuti piiri, kuid alustasin võistlust liiga kiire tempoga, viisakalt öeldes, ning jooksin end lihtlabaselt kinni. Järgnes pikk kannatamine, mis õnneks kulimineerus isikliku rekordiga ka tollel distantsil. Nagu öeldakse, mis halvasti, see uuesti! Järgmine katse juba sel pühapäeval (3.09) Pärnus. Pöidlad pihku!

Päev hiljem nautisin muuhulgas kauneid loodusvaateid järjekordsel takistustega maastikujooksul nimega Passion Run. Tegemist polnud võistlusega.

Kuu viimane nädalavahetus tõi endaga kaasa samuti tiheda graafiku. 45. jooks ümber Ülemiste järve lennuka sammuga, ent väikese varuga, läbitud, järgnes XXI Kohila Rahvajooks, kus õnnestus 5,6-kilomeetrine kõrvaldistants kinni panna, mis 2017. aastanumbri kuuendaks esikohaks. Patt oleks kurta ja nuriseda. On läinud üle ootuste hästi.

Septembri võistluskalender:

01.09 Tallinn City Trail Night Edition 8 km
03.09 Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks 10 km
09.09 SEB Tallinna Maraton 10 km
10.09 SEB Tallinna Maraton 21,1 km
16.09 Ultima Thule Maraton 21,1 km
22.09 Vanaka Vallutus ?
24.09 Pirita Sügisjooks 6 km

30.09 Maardu linna sügisjooks ?

Üldjoontes kõik stardid paigas, vaid mõni osavõtt hetkel veel lahtine. Eks otsustan jooksvalt, vajadusel improviseerin. :D

Tsau!

teisipäev, 29. august 2017

Töövõit XXI Kohila Rahvajooksult

Kui laupäevasel Ülemiste jooksul sain tunda lendamistunnet, siis Kohilast anti auhinnaks ka propeller (loe: ventilaator), seega ma nüüd lennuk valmis. :D Foto: www.kohila.ee FB
Seoses pühapäeval toimunud XXI Kohila Rahvajooksuga on minu jaoks tekkinud juba omamoodi väike traditsioon. Nimelt neljal viimasel aastal olen sel jooksul osalenud 5,6 kilomeetri pikkusel distantsil, kusjuures, kolmel viimasel aastal olen päev varem tiiru peale teinud ka Ülemiste järvele. 2014. aastal osalesin vaid Ülemiste metsajooksul, mil pikkust 5 kilomeetrit. Tuleval aastal täituks mul siis juba viies juubeliaasta. Jõhker, kuidas ikka aeg viimasel ajal lendab! :)

Pilguheit ajalukku:

2014 - 25:33,9 22. koht (104 lõpetajat)
2015 - 22:41,7 10. koht (91)
2016 - 19:34,6 4. koht (91)

Sihikindlus ja järjepidevus on eduvõtmeks
Mina nr 99. Foto: 2x www.kohila.ee FB
Ilm oli 27. augustil Kohilas heitlik ning muutlik. Näha ja omal nahal tunda sai nii vihma ja tuult, kui ka päikesepaistet. Ühesõnaga, kõik jutud. Selleks ajaks kui mina soovisin tavapärast võistluseelset soojendust sooritama hakata, otsustas Ilmataat pilvekraanid lahti keerata ning meid, surelikke, maa peal veidike värskendada. No olgu, mõte vihmasajus oma napivõitu riietusega ligunemisest ei tundunud just kõige ahvatlevam, seega pidi asuma ajusid ragistama ning alternatiivi leidma. Mõeldud, tehtud. Kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhamedi juurde! Otsustasin lihased soojaks võimelda sisetingimustes. Hakkasin mina siis vaikselt koridoris edasi-tagasi sörkima, kui mu juurde tuli üks lahke habemik ja suunas mind Kohila Spordikompleksi sisejooksurajale, mille olemasolust teadlik polnudki. Aitäh teile, salapärane kangelane! ;)

Päris huvitav oli umbes-täpselt 70-meetrisel jooksurajal edasi-tagasi joosta. 10 minutit tatsasin niimoodi, pärast mida harjumuspärased võimlemisharjutused põhilihasgruppidele ja lahtijooksud. Eelmise päeva Ülemiste jooks, mille lõpukilomeetrid läbisin "lennates", andis endast organismis märku. Lihased kangevõitu ja mitte nii värsked, kui ideaalis soovinuks. Samas, olin sellega juba arvestanud. Õnneks 5,6 kilomeetrit sihuke lühike sutsakas, mille kannatab üldjuhul enam-vähem ära. Pikema jooksumaaga oleks jutt teine. Uurisin põgusalt stardiprotokollist ka võimalikke konkurente ja eesmärgiks seadsin lõpetada esikolmikus, mis oleks vigade parandus 2016. aasta etteastele samal võistusel, mil lõpus väsisin ja jäin napilt (esimesena) poodiumilt välja. Meenutusi:

Kohila Rahvajooksu 5,6km kolmandat aastat järjest läbi joostud! Täna läks ausalt öeldes üle ootuste hästi ja lõpetasin 4. kohal, kuigi soojenduse ajal olid lihased võrdlemisi kanged ja kiirendused olid päris nutused ehk polnud kindel, kas ning kui palju täna pingutada õnnestub. Poodiumikoht jäi vaid 8,2s kaugusele ja võitja Olavi Allasele, kes kolmandat aastat järjest selle jooksu kinni pani, kaotasin 20,7 sekundiga. (Usun, et tal jäi täna arvestatav varu sisse, sest kohati tundus tänane võistlus olevat nn passimisjooks, mis mulle ilmselgelt sobis. Võib-olla ma tundmatu näona hirmutasin vanad kalad ära? :D Nali-naljaks.) Samas, kiire googeldamise käigus selgus, et ka teise ja kolmanda koha omanikud minust hetkel kõvema tasemega, seega neile pole-polnud häbi kaotada. Plusspoolele võib ka selle märkida, et suutsin üllatuslikult selgelt edestada vanameister Risto Ütsmütsi, kes kusjuures mu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja ja kes mind kahel eelneval aastal sama jooksu raames edestas, noh nii valgusaastatega. :D See-selleks.

Kogemuse mõttes oli päris huvitav joosta esimest korda elus liidergrupis ja olla nö kõrges mängus sees. Ca 500m kandis sinna jõudsin ja edasine plaan oligi siis nii kaua kui vähegi võimalik seal hambad ristis püsida. Kogu aeg ootasin, et nüüd panevad vennad ees minema, aga tutkitki. Plaan õnnestus, mõnda aega sain isegi grupi eesotsas joosta, kuid ca 7-800m enne lõppu pani üks paarisrakend minust kahjuks mööda. (Veidike eespool olid veel 10,7km ehk kahe ringi liidrid ja O.Allase) Magasin selle mineku maha, samas, eks olin ka suht kapsas juba ning lisakäiku võtta polnud ja lõpusirgel vaevalt neid edestada oleks suutnud. Ja noh, ega ma vaatasin vaid ette ja ei teadnud, mis mu selja taga toimub. Lõpp oli päris raske tegelikult ja suuresti tahtejõu abil liikusin. Täna polnud lõpuni seda võitlejainstinkti tänu väsimusele, samas, eks jooksin ka põhimõtteliselt oma võimete piiril... Siiski, veidike jääb kripeldama, et esikolmikusse M vanusegrupis ei pääsenud, mida stardiprotokolli piiludes salamisi lootsin. Egas midagi, peab siis uuel aastal vigade paranduse tegema. ;)

Tänaseks ajaks fikseeriti mul 19.34,6 (5km aeg Polari andmetel 17:22, mis mu mitteametlik IR sel distantsil). Eelmise aasta aeg 22.41,7 ning kohaks 10. (samuti päev pärast Ülemiste 13,7km jooksu) ja aasta varem 25:33.9 (22.) (ring joosti vastupäeva). Km ajad täna 3:30, 3:29, 3:30, 3:27, 3:26. Ilus ühtlane tempo, kuigi 10km vaevalt sellises graafikus püsida praeguse vormi juures suudaksin...

Ei, meeldejääv päev oli!


Nonii, heietatud piisavalt. Asugem siis tänapäeva tagasi. Järgneb kirjeldus võistluskäigust minu mätta otsast vaadatuna, mis kindlasti ei pretendeeri absoluutsele tõele, sest mälu on mul just selline, nagu ta on. Lünklik viimasel ajal. Hakkan vist juba seniilseks jääma. :D

Igatahes, stardipauk kõlanud, asus kogu jooksjatevägi finiši poole rühkima. Igaüks vastavalt oma võimetele. 10,7 km (2 ringi)  ja 5,6 km (1 ring) jooksjatele anti ühisstart kell 13. Alguses olingi segaduses, sest ei saanud aru, kes osaleb minu distantsil, kes ette võtnud kaks ringi. Küllap mingi loogika võistlusnumbritel oli, kuid tol hetkel mina sellest teadlik polnud. Nagu üldjuhul tavaks, pannakse pärast starti kohe kõva tempo peale. Minu jaoks oli see liiga kiire, seega kilomeetri möödudes asusin kuuendal kohal, eespool viis võhmameest. Tõmbasin end Karol Hanga kõrvale, selgus, et ta, sarnaselt minuga, samuti ühe ringi mees. Okei, vähemalt üks konkurent teada. Noor jooksumees informeeris mind ka sellest, et eespool liduv Arvi Alamaa, kellelt XXIX Rapla Võidujooksul pähe sain, on meie võistluse hetkeliider. Selge. Tean nüüd, keda püüdma asuma pean. Esialgu vahe pigem kasvas, kui vähenes. Olukord muutus umbes kolmanda kilomeetri kandis, mil asusin vahemaad, mis tolleks ajaks oli kärisenud juba ligikaudu 100 meetri pikkuseks, jõudsasti vähendama. Pingutus kandis vilja, sest vastane näitas väsimusmärke ja neljandaks kilomeetriks olingi ta kinni püüdnud. Nüüd ei tohtinud end enam tagasi hoida, vaid kasutama pidi nö taganttulija eelist. Ehk siis, vuhisesin konkurendist mööda. Panin kõik mängu, sest kaotada polnud mul midagi. Ainult võita. Päästev lõpujoon lähenes iga sammuga. Umbes 600 meetrit enne lõppu möödusin ka põhidistantsi kolmanda koha omanikust nimega Marti Medar. Kaks liidrit Olavi Allase ja Taavi Tambur olid püüdmatus kauguses, kuid ega nendega ma ei konkureerinudki. Üle silla, peagi olin jõudnud viimasele staadioniringile. Kiikasin ka üle õla. Lähim jälitaja oli ohutus kauguses, võtsin viimased jõuvarud kokku ja ületasin võidukalt finišijoone. Oli hea tunne, sest kellele ikka end ületada ei meeldiks ja võita. Potsatasin murule, hingeldasin meeletult. Olin andnud endast kõik. Töövõit! Lamasin seal mõnda aega. Rahuloluks oli põhjust. Paarikilomeetrine lõdvestusjooks veel otsa.
Viimased meetrid... Foto: www.kohila.ee FB
5,6 km absoluutarvestuse esikolmik:

I Mardo Lundver 18:38,7
II Arvi Alamaa 19:15,2
III Karol Hanga 19:30,6

Lõpetajaid kokku 97.

Milline oli 10,7 km lõpplahendus, saate lugeda SIIT!
Vägev auhind. Vaas vist. ;) Foto: Erakogu
Kedagi siin huvitas, et kuidas mul esimesed 5 kilomeetrit möödusid, seega panen eraldi kilomeetriajad (automatic laps) siinkohal ka kirja (andmed PolarFlow keskkonnast):

1. 3:18,5
2. 3:22,1
3. 3:23,4
4. 3:23,1
5. 3:18,2

Seega, kes nüüd väheke rehkendada viitsib, siis avastab, et püstitasin viies kilomeetris oma uue mitteametliku tippmargi.

Ühtlasi on rõõm tõdeda, et seekordne võit on mul 2017. aastanumbri sees juba kuuendaks esikohaks jooksuvõistlustelt. (Vinni-Rakvere Talvejooksu I etappSaku KevadjooksRaasiku RahvajooksPajusi MudajooksMyFitness Madnes Final Race) Lisaks panin kinni ka Vinni-Rakvere Talvejooksusarja ja I Eesti Ekstreemjooksu Karikasarja. Muid poodiumikohti ei hakkagi eraldi välja tooma. Minusuguse harrastaja kohta, kes treenib nö omaenese tarkusest, ju täitsa viisakad saavutused jooksuradadelt. Näis, kas kehtib vanasõna, kus on, sinna tuleb juurde, või mitte. Üks on kindel - süües kasvab isu! ;)

Üheskoos järgmiste võitudeni!

laupäev, 26. august 2017

See imeline lendamistunne...

Kui algselt pidi blogipostituse pealkirjaks saama "Võistlusel treenimas", siis reaalne sündmuste käik osutus veidike teistsuguseks, nagu üldjuhul tavaks. Teate seda kurikuulsat jooksjateringkonnas liikuvat legendi nn lendamistundest, lennukast kergest sammust? No vot mina sain seda täna 45. jooksul ümber Ülemiste järve omal nahal tunda ning mis siin salata, too tunne oli lihtsalt imeline. Tahaks aina veel ja veel taolisi võistlusi kogeda...
Taolise õnnestunud fototabamuse eest pole kahju 3,99 välja käia. Kiitused fotograaf Kristo Parksepale!
Puhata peab samuti oskama

Võistluseelsel nädalal tegin vaid ühe jooksutrenni ja seda alles neljapäeval LHV tervisejooks ja -kõnd sarja raames, kus looduskaunil Paljassaare poolsaarel Pikakari ranna juures asuval rajal läbisin tempokalt üle kuue kilomeetri. Tänu sellele sarjale olen enda jaoks avastanud nii mitmegi jooksuraja, kuhu varem pole sattunud. Hea vaheldus tavapärasesse treeningrütmi. Eelmise nädala laupäeval püstitasin kümnes kilomeetris Peetri jooksul uue isikliku rekordi, millele järgnes pühapäevane takistustega maastikujooks Passion Run, mida sõber Heikiga lõbusas meeleolus ja rahulikus tempos läbima läksime. 12. augustil uuendasin teatavasti Järvakandis ka oma poolmaratoni senist tippmarki ehk võistlusgraafik on olnud võrdlemisi tihe, seega usun, et väike puhkus tuli siinkohal ainult kasuks. Eks elu vajab ju kah elamist, nagu öeldakse. ;)

Veel eilegi oli mul vägagi tegus päev, sest tööpäevajärgselt läksime Heikiga Nõmme seiklusparki, kus toimus Kiirusraja võistlus Jungle Speed 2017. Senise elu esimene ja viimane seikluspargi külastus toimus loetud kuud tagasi Otepääl, kus läbitud sai kõik rajad, sh Kannatuste Rada, seega omasin mingit aimdust eesootava osas. Seekordne külastus, tõsi, nõudis veidike kiiremaid liigutusi, kuid kuna terve päeva oli sadanud ja takistusrada libe, siis ei hakanud liigselt tõmblema, vaid võtsin asja rahulikult. Nagu hiljem selgus, siis tegemist oli ikkagist ka võistlusega ehk tulin meeste arvestuses teiseks. Siinkohal väike vahemärkus - naiste esikolmikult sain pähe, kuid eks neil oli ka tahtmine suurem ja tundusid olevat ka nö vanad kalad. :D
Stiilinäiteid. Foto: 3x Heiki Rebane
Päris hea investeering 2 euro näol - seikluspargi priipääsmed, järjekordne spordisärk, kast kodumaiseid HeyDay kvaliteetsest toorainest mahemahlu. Tasus ikka vihma käes liguneda. :) Foto: Erakogu
Ühtlasi soetasin Heikilt ühe praktilise blenderi, mille laohind 27,60, kuid olenevalt poeketist tuleks muid kanaleid kasutades kukrut kergitada 10-20 euro võrra rohkem. Täna hommikul tegin ka esimest korda smuutit. Improviseerisin olemasoleva kraamiga: 200ml piima, 3/4 õuna, banaan, paar jääkuubikut, peotäis metsmustikaid sügavkülmast. Ütleks, et täitsa maitsev jook tuli välja. Kogu protsess blenderiga ise kiire ja lihtne, et ei mingi raketiteadus. Jätkan eksperimenteerimist, sest erinevaid võimalusi on lõpmatult. Nüüd hea ja mugav tervislik vahepala tööle või mujale kaasa võtta.

NB! Kel mõni põnev smuutiretsept, võib seda kommentaariumis jagada. Tänud ette! ;)
Võistluseelne tankimine. Foto: Erakogu
Rõõm on teatada, et mul ka nüüd esimene sponsor tekkinud, kelleks VARTA. Heiki, keda Varta varemgi sponsoreerinud, eestvedamisel sain tänu toetajale uue ja uhke OCR Estonia ja Varta logodega elavate värvidega võistlussärgi ning käised (vt postituse avafotolt), mis täna kohe ka oma esimesed tuleristsed sai. Aitäh!

Alguses ei saa vedama, pärast enam pidama...
Foto: Järvejooksud FB
Varasemad tulemused Ülemiste jooksult:

2014 - Ülemiste metsajooks 5 km 23:20,1 3. koht 139 lõpetaja hulgas
2015 - 1:06:46,0 (neto: 1:06:17,6) 310. koht 957 lõpetaja hulgas. 5 km vaheaeg 24:21,0 345. koht
2016 - 55:29,0 (neto: 55:24,0) 50. koht 826 lõpetaja hulgas. 5 km vaheaeg 20:30 77. koht. Järvejooksude sarja kokkuvõttes 17. koht.

Tulles tagasi tänase stardi juurde, siis sarnaselt kolmele eelmisele aastale, läksin tänasele mõõduvõtule vastu teadmisega, et järgmisel päeval on mind ees ootamas Kohila Rahvajooksu 5,6 kilomeetrit. Ehk siis, pidin sisse jätma ka väikese varu, sest soovin hommegi tubli etteaste teha ja kõrgete kohtade eest heidelda. Niisiis, otsustasin alustada rahulikult, joosta targalt ning trassi lõpuosas, maastikul, tempot tõsta.

Peab tõdema, et alguses oli end päris raske tagasi hoida. Pidin pidevalt kella jälgima, et kiirus liiga kiireks ei kasvaks, vaid püsiks enam-vähem seal 3:50 min/per km kandis. Esialgu plaanisin veelgi aeglasemalt kulgeda, kuid minek oli lihtsalt niivõrd hea, organism puhanud ja power sees. Nii mõnelgi korral pidin vägisi hoogu maha pidurdama. 5 kilomeetri vaheajapunktis asusin ajaga 18:51,2 27. kohal. Mõned kilomeetrid tuli heidelda tugevapoolse vastutuulega, kuid muidu olid olud jooksmiseks ideaalilähedased. Grupis ei viitsinud passida, jooksin lõviosa 13,8-kilomeetrisest distantsist uhkes üksinduses. Tolle maastikulõigu alguseks olin omadega tõusnud 20. koha piirimaile, kuid mulle maastik sobib, mitte niisama laugel maal tiksumine, mis ei paku erilist pinget enam, ja võtsin seal veel nii mõnegi skalbi. Finišisse jõudsin 15. positsioonil netoajaga 51:00,6. Brutoaeg sekundikese võrra kehvem. Championchip.ee andmetel keskmiseks tempoks 3:42 min/km, keskmine kiirus 16,23 km/h. Lõpetajaid kokku 806.

Asjaolusid arvestades igati viisakas etteaste. PolarFlow andmetel keskmiseks kiiruseks 3:44 min/km, maksimaalne kiirus 2:46 min/km. Täpsemalt uuri SIIT!
Foto: Indrek Mänd
DFDS Järvejooksude sarja lõpetasin 9. kohal, vahe 8. koha omanikuga vaid 6,7 sekundit. Selleks, et tollel kõrgetasemelisel jooksusarjal auhinnalisele esikuuikukohale kunagi jõuda, peaksin arengus järgmise sammu edasi astuma ehk siis lühidalt öeldes - rohkem trenni tegema hakkama. :) Samas, see nõuaks eneseohverdusi, sest kõik tuleb ju millegi/kellegi arvelt... Ühesõnaga, küllap lähitulevikus näha ole, mis saama hakkab. Elu paneb tihti nii mõndagi ise paika. Praegune omal käel saavutatud tugev harrastajatase pole ju iseenesest halb, sest prioriteet eeskätt tervis, hea seltskond ja protsessi nautimine, mitte enese lõhkumine jms.

Mida täna õppisin? Noh, näiteks seda, et pean ka edaspidi, näiteks juba 3.09 Pärnus, kus ründan uuesti kümnes kilomeetris "maagilist" 35 minuti piiri, võistlust alustama rahulikumalt, et mootor jõuaks soojeneda ja tuure piisavalt üles võtta, et end mitte (sarnaselt Peetri jooksu hullumeelse algtempoga) jälle kinni joosta. Ehk siis, sõjaplaan uueks rekordkatseks näeb ette seda, et distantsi teine pool tuleks läbida esimesest väledamalt, mis eeldab ratsionaalset jõuvarude jaotust ja tugevat distsipliini. Muidugi ka tahtejõudu, mida mul õnneks jagub. See on aga vaid teooria, peagi selgub, kuidas praktikaga lood. :D

Lisaks, treenimisega ei tasu üle pingutada. Paljud pööravad puhkusele liialt vähe tähelepanu, mis kajastub üldjuhul ka resultaatides. Võtkem asja ikka mõistusega ja jäägem mõõdukateks. End vigaseks pole kah vaja treenida, mis, paraku, paljude jaoks kurb tõsiasi. Ülekoormus pole naljaasi. Rämpskilomeetreid pole mõtet koguda!

Lõpetuseks Heimar Pehki fotogalerii:
 
 

Olge tublid! ;)